Katkutud mõtteid

Proovin Riiast Tartusse kulgeva bussi pardal vaadata Vladmir Putini peagi algavat kõnet. 24 korda toimuvat, kuid jälle erakordset, eks ole. Sissejuhatuseks aga teatab istme-ekraan mulle, et tegu on julgeoleku-ohuga. Paneb mõtlema, eks ole. Kohe igasuguseid mõtteid. Et kas oht on vaataja vaimsele tervisele? Või konkreetselt minule? Või hoopiski ... :)

Eestlusel on mitu nägu ehk pildike tänavanurgalt. Küllap oled sinagi pidanud mingil hetkel aru, et misloom see eestlane ikkagi on ja kuidas serveerida eestlust. Täna õhtul kogesin kuidagi ... noh kuidagi väga sümboolset olupildikest. Tartu südalinnas üsna elava liiklusega ristmikul seisis poolpõiki üle kõnnitee pargitud bemm. Uksed lahti, pop ja noortepärane tümakas kaikumas üle mitme kvartali. Uste küljes sini-must-valged autolipud. Massina kõrval õõtsuvad kaks tegelinskit, silma järgi nii kolmekümnesed. Tegijatele vendadele kohaselt on külmale ilmale vaatamata jopehõlmad lahti ja käes pooleliitrised plasttopsid. Külma talveõhtut täidab sügavmõtteline dialoog: "Ei noh peomeeleolu hakkab juba looma, t**a nah**i!" "A sõidame nüüd järgmise pesa juurde, vi**u!" Üritades toetada topsi kapotile avastatakse et seda katavad külmunud veepiisad ning norsatav naer täidab tänava, looduslapseliku rõõmuga tõdetakse: "Näe jää t**a!" Edasi kõndides kujutan ette, kuidas b

Meie igapäevane vastandumine ehk pildike bussijaamast Väikese ajalise valearvestuse tõttu pidin mõnda aega molutama Tartu bussijaamas ja sain taasjälgida üht osaluseksperimenti. Osalejad: Tartu-Tallinna bussile minejad. Suvalised inimesed, olles seotud vaid juhuse tahte läbi ühe bussiga, moodustavad tihke tropi. Üheskoos ummistatakse kitsuke läbikäik bussi ja jaamahoone vahel, suhtudes läbi minna soovijatesse tajutava võõristusega stiilis: „see siin on ju meie ala, mis sa trügid siia“. Kambast egodest saab ühekordne „meie“, mis laguneb kohe bussi sisenemise järel. Inimene on kollektiivne elukas. Oma kamp peab olema, karjas on turvalisem. „Meie“ ja „nemad“ kuuluvad meie alateadvusse. Toon vaid kaks lihtsat näidet. Esimene ja teoreetiline. Moodusta juhuvaliku alusel meeskonnad ja pane nad omavahel võistlema, olgu köieveos või kaardimängus. Hetk tagasi võõrad olnud inimesed muutuvad hetkega karjadeks, kes tunnevad heameelt „meie“ võidu ja kahjurõõmu „nende“ kaotuse üle. Ja vastupidi. Aga

Kus mujal kui kaugliinibussis kohtad sa kõige värvikamaid isendeid. Istud mugavasti maha ja asud loodusvaatlusi tegema. Ümbritseva kolme istme asukad võtavad maha istudes välja telefonid, justkui sooritades mingit kummalist riitust. Kolmest suust valgub välja jutupadin nagu kevadine kosk. Üks dikteerib tugeva vene aktsendiga ühest telefonist teise (!) eestikeelset etteütlust. Teine jagab lapsele juhendeid, kuskohast midagi kodus leida. Kõigist kolmest on aga peajagu üle Sportlik Daam. Tumepunaste lokkide lehvides seletab ta kellelegi pikalt möödunud võrkpallimatši ja seda milline mölakas ta treener on. Eksalteeritud toon ja kaheksajalana vonklevad käed ei jäta kahtlust – tegu oli otsustava mänguga. Mis aga algajat loodusvaatlejat eriti hämmastab, on sõnavara. Umbes neljast-viiest sõnast saab konstrueerida kõige keerukamaid ja mahukamaid kujundeid, millega kirjeldada nii oma emotsioonide peenemaid võbelusi kui keeruka mängukomberuumi rikkumisi. „Nagu noh nagu midagi kuidagi või niimoodi

Antiik-telefon ehk "kas see on 2015.a mudel?" Mulle meeldib, kui telefonil on ümbris. Noh veidi kohmakam ja kopsakam seevõrra see nutijubil kindlasti on, aga vähemalt pole vaja muretseda klaasimõrade pärast. Telefoni soetamisel polnud parasjagu muud võtta kui valget värvi odava kunstnaha imitatsiooniga kaasi. Eks ajapikku juhtus see mis juhtuma pidi ehk kate hakkas murenema ja võiduma, nähes lõpuks päris räpakas välja. Seadsin täna sammud siis samasse boksi, kuskohast sai ost tehtud. "Oi aga see on ju 2015.a mudel, ei sellele meil küll katteid müügil pole, ainult neile mis parasjagu saadaval on. Aga te minge vaaaata sinna, ehk neil on" Boks number kaks. Müüjad kogunevad huviga minu telefoni ümber ja sositavad pisut. Vanem ja väärikam neist aga raputab pead - ei, ei ole, lootusetu seis. Aga ehk vooooot tolles kohas leiab? Kolmandas poekeses piisab müüjapoisil vaid korraks vaadata, et küsida: "kas see on 2015.a mudel?" Kerge üllatuse ja ehk koguni austusega

Bussis minu kõrval istuv mürsik näpib oma mobla ja kuulab mingit räpilaadset kräppi. Vaikselt ja viisakalt, aga ikkagi ... miks ma pean seda kuulama? Kougin kotist kõrvklapid - VIP-kliendile jagatakse neid ju Lux-Expressis tasuta - ning annab poisile. Et ole pai ja kuula nendega. Poiss tänab, paneb kuularid kõrva ja keerab heli põhja. Noormees on rahul, aga mina mõtlen, et olen ikka vana loll. Oleks ju pidanud aimama, et nüüd kuulen ma sedasama kräppi palju valjemalt ja selgemalt. --- algne postitus 28.juuli 2017

Keskpäevane pangakontor. Pidin veidi sularaha arvele panema ja astusin väikese kõhedusega eesruumi, olles varem kogenud et just sel ajal on mitme-inimesene järjekord tolle ainsama massina juures, mille kaudu saab sissemakset teostada. Puhh, seekord läks õnneks. Automaadi juures seisis vaid sirge ja selge olekuga vanem härrasmees. Panga ukse ees ootas vilkuvate ohutuledega kaubik ... no selge, siis pikka ootamist ei tule. Asjalik tegelane ju, masin ootel ja kiired asjatoimetused või nii. Kõrr, tegi massin ja lükkas enda seest välja 50-eurose rahatähe. Mina kougin juba oma asjad käepäraseks et noh nüüd kohe ... Kõrr, tegi massin jälle. 50 eurot seati eelmise peale virnakesse sellel väikesel lauakesel massina ees. Hmm? Kõrr. Iga „kõrr“ eel tuleb ju pin-kood sisse toksida, eks ole. Vanahärra teeb seda kuidagi piduliku täpsusega, ilme pühendunud ja silmad vidukil. Kõrr. Uus kupüür, virnake kasvab. Pinge ka. Kõrr. Iga uue rahatähe lisandumise järel on vaja virnakest sättida. Raha armastab ko

Käisin hotelli lobby-ruumis kohvi võtmas. Sõidan liftiga teisele korrusele, peas sootuks teised mõtted. Lift teeb "kõll" ja lükkab uksed lahti. Võpatan imestunult - mida põrgut ma viiendale korrusele sattusin? Murdosa sekundist hiljem taipan, et vaatasin peeglisse. --- algselt FB's 13.sept 2017

Sõites keskmiselt kord nädalas Tartu-Tallinn liinil, veendun taas ja taas avatud kontori miinustes. Jah tõepoolest LuxExpressi nö lounge poolel on mugav istuda, kuid enamasti täis ka asisemat rahvast, kes aega töötegemiseks kasutab. Hetkel näen enda ümber 5-6 avatud arvutit, millel ühe ekraanil on mingid tabelid, teisel graafikud, kolmandal toimetatakse teksti jne. Aga oh häda, samal ajal tähendab see seda, et kogu aeg on vähemalt ühel inimesel ka käes telefon, täna oli rekordiks ühekorraga viis valjuhäälset kõnet. Uus mobiilne turismiäpp, kliendile kauba komplekteerimine, visiitkaartide tellimine, lennujaamast konverentsikülalise pealevõtmine, voolutugevuse reguleerimine pumbajaamas - need on teemad, mida ma hetkel korraga kuulen. Silmaring üha avardub, ähvardades kõrvade kaudu välja voolata. Mobiiltelefoni kasutamine ühistranspordis on intelligentsus-test. Eelkõige emotsionaalse intelligentsuse oma - kas sul jagub empaatiat oma kaasreisijate suhtes või mitte. Hetkel läbib sel

Kõnnin täna mööda keskpäevaselt sagivat Tartu kesklinna, möödudes ühest kohvikust ... ja miski sunnib mu pilku tagasi pöörduma. Jah tõepoolest. Otse maast laeni klaasakna ees istub noor neiu, viisakalt riides ja ... loeb raamatut! Jah justnimelt! Sihukest toekat raamatut, mida neidis peab suisa kahe käega toetama. Noh ikka kohe mitusada lehekülge või nii. Ei, ta ees pole ei sülearvutit, i-Padi või isegi armetut nutitelefoni. Tass kohvi ja raamat! Ümberringi on kõik normaalsed inimesed, klõbistades klahve või siueldes näpuga mööda ekraane. Aga tema – tema kas teate peab vajalikuks avalikult raamatut lugeda! Mõtlemata üldse, et mööda kõnnivad ka kaitsetud lapsed, kelle karastumata psüühika võib saada traumeeritud! Kuhu see meie maailm küll suundub? Mida mõtleb see noor inimene, millisesse hukatusse ta oma noore elu suunab? Kus on vanemate suunavad sõnad või sõprade noomivad pilgud? --- Aga nüüd nalja kõrvale jättes ... mida see kõneleb minu/meie kohta, kui raamatut lugev noor paneb üle õ

Vihmamärjal pargiteel kuulen selja taga jalgrattakummide lädinat. Kaks tegelast arutavad omavahel loiult mingit ammust spordisündmust. "See oli vist Euroopa meistrivõistlus. Ah tead, ma ei mäleta, ma olin siis nii noor" Minust sahiseb mööda esimene ratas, mille sadulas vänderdab nii 8-9 aastane poiss. Seesama, kes kunagi nii noor oli.

Tänapäevasel poliitkorrektsel ajastul olla igasuguse nimetuse kasutamine väär ja vale. Ütled inimese kohta "võitlev taimetoitlane" või "venelane" siis see on sildistamine. Ütled ühe kohta "normaalne", siis võib keegi teine solvuda, et kas siis tema on ebanormaalne? Kui inimene on pikk või lühike, siis tuleb kasutada "vertically challenged" (eesti keeles siis "vertikaalse väljakutsega" vist?). Kui on paks või kõhn, siis "horizontally challenged". Vaimsete üle- või alavõimetega "mentally challenged". Minu küsimus on aga: kumb see on nüüd suurem väljakutse, kas elada suurema või väiksema IQ-näitajaga?

Jälgides seda entusiasmi, millega meedias kajastatakse olukorda lumerindel (et kui palju on suudetud lund toota ja kui pikk on suusarada), ootan samasugust innukust ka kevadel. Loodan kuulda reportaazhe jõekaldalt, kus rajameistrilt päritakse aru, kui pikalt on juba jõgi läbitav ning mitusada meetrit juba vabas vees ujuda saab.