Katkutud mõtteid

Tänane hommik oli pisut nukker. Minu postkasti potsatas viimane Postimees. Viimane mõistagi minu postkastis, mitte üleüldse. Väärika ja pika ajalooga leht ilmus ammu enne mind ja ilmub loodetavasti ka palju põlvkondi peale mind. Aga mina igatahes loobusin. Olen pärit sellest põlvkonnast, kelle jaoks ajaleht on midagi enam kui lihtsalt paberile trükitud sõnad ja pildid. Olid ajad, kui ajahet oli midagi enamat kui kiirtoit, mille kugistad kiirkorras alla ja unustad järgmisel hetkel. Oli periood, kus ma ei istunud praktiliselt kunagi bussile, ilma et oleks mõnda lehte kaasa haaranud, vahepeal isegi spetsiaalselt oodates, kuni mõni järgmine lehepoiss või -plika neid pakkuma tuli. Olid aastad, kui ma oma kodulinna Pärnusse saabudes alati omaette rituaalina ostsin bussijaam putkast kaenla alla priske kimbu lehti. Kuid ajad muutuvad - banaalne, kas pole? Tempora mutantur ja need muud tähendamissõnad. Igatahes kuni eelmise aasta lõpuni oli kõik korras. Tarbisin küll põhiliselt lehe vee

Politoloogi frustratsioon enne valimisi on ilmselt võrreldav arsti omaga, kes peab kuulama, kuidas inimesed ümberringi endale ja üksteisele diagnoose panevad. Kodanikud kasutavad enesekindla näoga termineid, mille sisusse nad isegi ei viitsi süveneda. Noh umbes nagu kopsupõletik südamelihastes. Või ninakarvade gangreen.

Paroodia on nauditav siis, kui ta on selgelt äratuntav. Eriti ilus ja mahlane aga juhul, kui parodeerija kergelt zaržilikus võtmes hüperbooli läheb, samas muutumata labaseks. Möödunud vana-aasta-õhtul kiikasin telekat ehk kokku nii 20 minutit. No ei oska ma enam telepurki tarbida, olla passiivne vahtija, kes vaatab seda, mida talle parasjagu suvatsetakse näidata. Umbes nagu lehm laudaseina. Lihtsam ja meeldivam on vaadata seda mida ma tahan ja millal ma tahan ehk siis järelvaatmise korras nt arvutist. Aga mitte sellest pole täna juttu. Oli üks hetk, mil ma siiski kleepusin ekraani külge ja imasin endasse igat nüanssi. See, kuidas Henrik Normann parodeeris Igor Gräzini ja Johannes Tralla perfoomantsit (sest lihtsalt intervjuuks ei tahaks ma toda tele-akti nimetada) oli lihtsalt vaimustav.  No täiesti geniaalne noh - kõik need nüansid alates kehakeelest kuni pilkude ja žestide ja sõnakasutuseni ... oh see oli nunnu ja kaunis ja puha! Täpselt ja teravalt nagu vares nokkis Norm