Posts

Ühe vana pipraveski lugu ja Lamba Antsu Wärkstuba

Image
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et kunagi põlvepikku poisikesena käisin koos isaga mööda vanu mahajäetud metsatalusid vanavara otsimas. Rohkem või vähem lössi vajunud, mõnikord poolpõlenud, enamasti tühjaksrüüstatud vanu talukohti oli toona üle maa palju. Mis see aasta võis siis olla? No pakun et kuskil 70’tel vast. Praegu läheks selline tegevus vastuollu ilmselt nii eetika- kui võibolla isegi juriidilise normistikuga, aga toona olid teised ajad ja kombeid. Aardekütte liikus teisigi ringi. Tühjades ja külmades majades, nende pööningutel, abihoonetes ja keldrites leidus aga mõnikord mõndagi sellist, mida varasemad kratid rämpsuks põlanud. Noh et mingid vanad asjad, mingid roostes tööriistad või pragunenud taldrikud, katkised kellad ja muu. Mõistet „vanavara“ toona väga hinnata ei osatud. Novat ja 99%se tõenäosusega sigines muu vanakraami hulgas, mida meie kodu riiulitele kogunes, meie perre ka see isend. Nüüd sattus ta uuesti minu pihku. Vaatasin seda ammust tervit...

Kaks rahaküsimist

Image
Mõneminutise vahega kaks rahaküsimist. Justkui sarnased lood, aga väga erinevad tulemused. Stseen üks . Astub naeratama-ajavalt päikeselisel ja räästatilkuval tänaval ligi keskealine ontliku väljanägemisega mees ingliskeelse küsimusega: "kas te olete kohalik?" Kerge slaavi aktsent, aga see pole oluline hetkel. Peatun, sest noh inimesel vaja teed juhatada või miskit. Silmi päikese käes kissitades tundub mehe nägu kuidagi tuttav, aga ootan küsimusele jätku. "Mulle meeldib teie nägu. Habe on kohe selline nagu professoril!" Samal ajal hakkab mees seljakotti seljast võtma. Ahjaaaaaaa, tuleb meelde, u pool aasta tagasi astus sama jutuga juurde ning üritas mingit nodi mulle müütada. Pööran selja ja astun sõna lausumata minema. Stseen kaks . Samal tänaval paarkümmend meetrit hiljem astub lähemale sorakil ja salkus pikahabemeline noorepoolne tegelane, nägu ja riided veidi räämas, küüned kullilikult kollased ja pikad. "Ahoi papi, kas ma võin paar eurot küsida?" Koug...

Minu meediatarbimine: väike seletuskiri

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et helistas müügimees. Keskmisest parem. Mitte kiirvadistaja ja juhmiksrääkija. Mitte läbematu oma toote tutvustaja, vaid küsija, et kas ja kuivõrd ma seda võiksin tahta tarbida. Oskas oma esimesed laused nii hästi vormistada, et pidasin vajalikuks mitte kohe kõne keeldumisega lõpetada, vaid põhjendada, miks ma seda toodet ei vaja. Mees sai aru ja lõpetas ise. Viisakalt. Minul aga jäi veidi kripeldama, et miks ja kuidas ma ära ütlesin. Pisut läbimõtlematult ja konarliku sõnastusega. Nüüd siis kirjutan lahti. Iseenda jaoks eelkõige. Müügiobjektiks oli üks kohalik meediatoode. No ajaleht noh. Ja küsimus, et kas ja mil määral ma seda loen. Vastasin, et üliharva. Et minu meediatarbimine on mujal ja muudel teemadel. Sellega see siis lõppeski. Siivsalt ja mõistvalt kummaltki poolt. Aga ikkagi – miks? Asi pole selles, et eesti meedia on halb või puudulik või kallutatud. See kõik on jura. Ta on lihtsalt selline meie enda nägu. Noh...

Facebook kui turuväljak, mis on muutumas kurjaks

Image
Facebooki järjest jaburamaks muutuv keeldude ja piirangute, käskude ja karistuste kaootiline rägastik muudab nõutuks. Ühest küljest võib muidugi öelda, et tegu on kõigest ühe sotsiaalmeedia platvormiga, kui see ei meeldi, siis ära kasuta seda! Seda enam, et tegu on nö tasuta meediumiga, mis on vaba oma reeglite määramises. Kui ei meeldi, siis mine ära. Teisalt on aga tegu siiski suurima meediumiga omas valdkonnas, milles ka meie kasutajaid on enam kui tosina aasta sees mugavalt tundnud, jagades kassipilte, reisimuljeid ja hoides üleval suhteid kaugelt rohkemate inimestega, kui nad muidu iial suudaks. Kujutage ette endale sellist keskmist linnakest, mille keskpuktinks on kujunenud turuplats, kus mitte ainult ei kaubelda vaid suheldakse, loetakse kuulutustahvlilt uudiseid ja kuulatakse maitsvaid kuulujutte. Ja nüüd avastavad need head linlased aeg-ajalt, et turuväravad on kas lukus või ümber tõstetud, putkad ilma ette hoiatamata maha lammutatud ja turukordnikule on antud vaba voli oma su...

Karistussõnastik

„Eestis valitseb ammu küprok!“, „Me oleme libisemas laktoosi!“ „Need seal Toompeal on kõik kandlekalead!“ Et ühest küljest on olemas oskussõnastik. Erialaste mõistete kogum, mida vastava valdkonna spetsialistid pruugivad, seejuures tihtipeale täsustades, et „selle all ma pean silmas seda ja toda“, sest teavad, et alati on olemas tõlgendusvõimalused. Ja teisest küljest on olemas karistus. Erakordne ja veider piinamisvõte, mida tajuvad needsamad spetsialistid, kuuldes kuidas oskussõnu väärkasutatakse. Ma võin vaid kujutada ette neid pisaraid, mida valavad meedikud, kuuldes kaaskodanike arutelusid meditsiini teemal. Või arhitektide/disainerite kannatusi, kuulates klientide kommentaare. Automehhaanikute allasurutud ohkeid, kui tehnikakauge kunde üritab seletada, mis massinaga valesti on. Igal erialal on oma siseringi naljad, mida tehakse kõrvalseisjate arvel, teemaks viimaste ignorantsus ja sellega kaasnev enesekindlus. Meid ümbritseb pilvede kaupa võõr- ja väärsõnu, mille kasutami...

Kogu tõde Venemaast

Eilse lühikese taksosõidu ajal sain teada tõe. Putin on Lääne agent, kes üritab Venemaad aeglaselt lammutada, selleks et Lääs saaks Venemaa tükkhaaval endale allutada Venekeelne taksojuht tundis mu hääle ära ja küsis, et kas me saaks rääkida hästi olulisel teemal - Venemaa tuleviku teemal. Et Lääs olla nüüd võtnud tõsiselt käsile Venemaa tükeldamise ning selleks pannud pukki Putini. Nii nagu NSVL lagundamiseks pandi pukki Gorbatšov. Mehel olla kindlaid tõendeid selle kohta - ta olla oma silmaga näinud, kuidas Putin oli osaledes Gorbatšovi matustel viimasele au andnud. Nii nagu fašistid annavad au Hitlerile, reeturid reeturitele ja geid geidele. Kui ma siis üritasin vastu vaielda, et Gorbatšov üritas NSVL mitte lammutada, vaid päästa ... ehkki selle päästmise läigus NSVL lagunes, nägin sohvri silmis kahtlustavat pilku.   Kui väitsin, et ka Putin pole endale püstitanud ülesannet Venemaad lammutada, vaid asuda maid juurde koguma, kahtlus süvenes Kui küsisin, et aga kui Lääs soovib Ven...

Puupliidipuljong

Image
Alguses on puljong. Sest vaata kui sul on olemas hea puljong, siis see võrdub juba poole võiduga. Vahet pole, kas plaanid teha suppi või kastet. Või kui sa isegi midagi muud ei oska/viitsi teha, siis ka pelmeenide või kiirnuudlite keetmisel on hea puljongi lisamine keeduvette kõvasti abiks. Umbes nii nagu raamatulugemisel on laualambist kõvasti abi. Saab ka ilma, aga valguse käes lugeda on etem. Aga selleks et oleks puljong, on vaja pliiti. Soovitavalt puudega köetavat pliiti. Sest puljong, mu noored sõbrad, tahab keeda kaua. No aga kesse tänapäeval tahab elektrit või gaasi pikalt huugada lasta, eksole. Hinnad hammustavad nagu Leenin mausoleumis. Mitte et see topis hammustaks, aga teadmine, et seltsimees peab siiani klaasi all külmetama ilma riikliku matuseta. Puupliit aga täidab korraga kolm ülesannet ära – kütab köögi ja koridorid soojaks, keedab puljongi valmis ning pakub tullevaatamiseteenust. Ja kui pliidiplaat on juba tuline ning puljonks keemas, siis saab ka muud toidud tehtud. ...