Meie igapäevane vastandumine
Meie igapäevane vastandumine
ehk pildike bussijaamast
Väikese ajalise valearvestuse tõttu pidin mõnda aega molutama Tartu bussijaamas ja sain taasjälgida üht osaluseksperimenti.
Osalejad: Tartu-Tallinna bussile minejad. Suvalised inimesed, olles seotud vaid juhuse tahte läbi ühe bussiga, moodustavad tihke tropi. Üheskoos ummistatakse kitsuke läbikäik bussi ja jaamahoone vahel, suhtudes läbi minna soovijatesse tajutava võõristusega stiilis: „see siin on ju meie ala, mis sa trügid siia“. Kambast egodest saab ühekordne „meie“, mis laguneb kohe bussi sisenemise järel.
Inimene on kollektiivne elukas. Oma kamp peab olema, karjas on turvalisem. „Meie“ ja „nemad“ kuuluvad meie alateadvusse. Toon vaid kaks lihtsat näidet.
Esimene ja teoreetiline. Moodusta juhuvaliku alusel meeskonnad ja pane nad omavahel võistlema, olgu köieveos või kaardimängus. Hetk tagasi võõrad olnud inimesed muutuvad hetkega karjadeks, kes tunnevad heameelt „meie“ võidu ja kahjurõõmu „nende“ kaotuse üle. Ja vastupidi. Aga olgu, siin lisanduvad veel kaks võimast emotsiooni – hasart ja võidutahe.
Teine ja praktiline. Tartu teatrimaja ees on parkimisplats, kuskohast tavapäraselt väljuvad kõikvõimalikud ekskursioonibussid ja muud kambasõidud. Ehkki kõnnitee on selles kohas mitmeid meetreid lai, õnnestub juba 5-10 pealisel seltskonnal moodustada sõõr, kes blokeerib läbipääsu ja sellest läbimurdmiseks peab võõras läbima tajutava pahakspanu müüri. Ja pole üleüldse vahet, kas bussiootajateks on koolilapsed või pensionäride klubi liikmed. Empaatiat jagub vaid „omadele“.
Ja nüüd see bussijaama näide. Pulseeriv inimkatse. Mitu korda tunnis üks ja seesama pilt. Situatiivsed „meied“ tekivad ja lagunevad. Läbimiseks tuleb end relvastada vaatleja rõõmsa tõdemusega, et taas kord on olnud õnne jälgida inimkäitumise muutumatust.
---
algne postitus FB's 4.märts 2017
ehk pildike bussijaamast
Väikese ajalise valearvestuse tõttu pidin mõnda aega molutama Tartu bussijaamas ja sain taasjälgida üht osaluseksperimenti.
Osalejad: Tartu-Tallinna bussile minejad. Suvalised inimesed, olles seotud vaid juhuse tahte läbi ühe bussiga, moodustavad tihke tropi. Üheskoos ummistatakse kitsuke läbikäik bussi ja jaamahoone vahel, suhtudes läbi minna soovijatesse tajutava võõristusega stiilis: „see siin on ju meie ala, mis sa trügid siia“. Kambast egodest saab ühekordne „meie“, mis laguneb kohe bussi sisenemise järel.
Inimene on kollektiivne elukas. Oma kamp peab olema, karjas on turvalisem. „Meie“ ja „nemad“ kuuluvad meie alateadvusse. Toon vaid kaks lihtsat näidet.
Esimene ja teoreetiline. Moodusta juhuvaliku alusel meeskonnad ja pane nad omavahel võistlema, olgu köieveos või kaardimängus. Hetk tagasi võõrad olnud inimesed muutuvad hetkega karjadeks, kes tunnevad heameelt „meie“ võidu ja kahjurõõmu „nende“ kaotuse üle. Ja vastupidi. Aga olgu, siin lisanduvad veel kaks võimast emotsiooni – hasart ja võidutahe.
Teine ja praktiline. Tartu teatrimaja ees on parkimisplats, kuskohast tavapäraselt väljuvad kõikvõimalikud ekskursioonibussid ja muud kambasõidud. Ehkki kõnnitee on selles kohas mitmeid meetreid lai, õnnestub juba 5-10 pealisel seltskonnal moodustada sõõr, kes blokeerib läbipääsu ja sellest läbimurdmiseks peab võõras läbima tajutava pahakspanu müüri. Ja pole üleüldse vahet, kas bussiootajateks on koolilapsed või pensionäride klubi liikmed. Empaatiat jagub vaid „omadele“.
Ja nüüd see bussijaama näide. Pulseeriv inimkatse. Mitu korda tunnis üks ja seesama pilt. Situatiivsed „meied“ tekivad ja lagunevad. Läbimiseks tuleb end relvastada vaatleja rõõmsa tõdemusega, et taas kord on olnud õnne jälgida inimkäitumise muutumatust.
---
algne postitus FB's 4.märts 2017
Comments
Post a Comment