Katkutud mõtteid

Kes omal ajal vähegi rongiga mööda „suurt kodumaad“ kolistanud, mäletab seda kummalist reisirituaali. Isegi kui oli vaja sõita ühest teivasjaamast teise, kougiti kusagilt välja suupiste ja kärakas. No kasvõi siniseks keedetud kanamunad ajalehenutsaku sees, kui midagi muud võtta polnud. Ja no häda pärast kasvõi veerandliitrine viinake, aga komme oli komme. Rong ei lähe muidu käimagi, nagu öeldi. Ja näed, ajad lähevad ja olud muutuvad, aga komme jääb. Varahommikul Narvast väljuv buss. Ammustest rongi-aegadest pärit taat. Ühest taskust kougitakse välja toorsuitsu singi ribakestega kilepakend. Teisest käib efektse klõpsakaga lahti käänisnuga ja avatakse sakuska kileümbris. Kuskilt kolmandast, põuesügavusest pisike pudel. Selleks ajaks, kui buss Narvast väljuma hakkab ja bussijuht loeb ette muude teadete hulgas: „bussis on keelatud suitsetamine ja alkohoolsete jookide tarvitamine“ on taat juba enda ja oludega nii rahul, et räägib omaette. Pudelile tehakse põhi peale ja rögisetakse

Tuleb sügavalt kummardada poetagustesse kogunevate spetsialistide lootusrikkuse üle. Rituaalse järjekindlusega istutakse maha samasse kohta, samale võidunud kännule, lootuses et "ehk täna kallatakse vähekese". Muutke koht ja nimi ning mõelge kõigi haigete ja vaevatute peale, kes võiks ju samamoodi koguneda haigla ümbruses lootuses "ehk täna ravitakse veidi". Et noh järsku astub uksest välja hea tohter ja opereerib pisut. Või siis tuttav sanitar toob peoga maitsvaid tabletikesi. Noh äärmisel juhul kaaskannataja teeb pensipäeva puhul peatäie validooli välja. Kas teis on niipalju tulevikulootust ja elujaatust? --- pilt võetud siit