Meditatiivsed pangatoimingud
Keskpäevane pangakontor. Pidin veidi sularaha arvele panema ja astusin väikese kõhedusega eesruumi, olles varem kogenud et just sel ajal on mitme-inimesene järjekord tolle ainsama massina juures, mille kaudu saab sissemakset teostada.
Puhh, seekord läks õnneks. Automaadi juures seisis vaid sirge ja selge olekuga vanem härrasmees. Panga ukse ees ootas vilkuvate ohutuledega kaubik ... no selge, siis pikka ootamist ei tule. Asjalik tegelane ju, masin ootel ja kiired asjatoimetused või nii.
Kõrr, tegi massin ja lükkas enda seest välja 50-eurose rahatähe. Mina kougin juba oma asjad käepäraseks et noh nüüd kohe ...
Kõrr, tegi massin jälle. 50 eurot seati eelmise peale virnakesse sellel väikesel lauakesel massina ees. Hmm?
Kõrr. Iga „kõrr“ eel tuleb ju pin-kood sisse toksida, eks ole. Vanahärra teeb seda kuidagi piduliku täpsusega, ilme pühendunud ja silmad vidukil.
Kõrr. Uus kupüür, virnake kasvab. Pinge ka.
Kõrr. Iga uue rahatähe lisandumise järel on vaja virnakest sättida. Raha armastab korda ja täpsust, seda teab ju igaüks.
Kõrr. Üritan endas maha suruda kasvavat ärritust ja tabada olukorras koomuskit. Noh et järsku teeb hallinev artist perfomatsit või nii.
Kõrr. Ei tea, kas kuskil on varjatud kaamera? Minu taha on juba kogunenud paar inimest järjekorda, kõik jälgivad toimuvat kasvava huviga.
Kõrr. Ooo, tundub et ongi kõik? Kõigest kaheksa käiku ja ongi raha käes?
Härrasmees võtab taskust portmonee. Sihukese kopsaka, paljude taskutega ja soliidsest jäigast nahast.
Mees avab rahatasku ja võtab pangakaardi massinast. Sulgeb rahakoti. Avab rahakoti ja paneb sellesse kaardi. Sulgeb rahakoti. Väärikalt.
Avab rahakoti, võtab virnakese 50-euroseid. Ja sulgeb rahakoti. Avab rahakoti ja asetab sellesse rahatähed. Toimuvas on rütmi ja rahu.
Avab rahakoti, vaatab teise vahesse, milles on näha terve pakk oranže pangatähti. Vaatab need heaperemehelikult üle ja sulgeb rahakoti.
Aeglasel sammul lahkub asjalik tegelane panga vestibüülist ja läheneb autole. Ehkki mul on juba hirmus-kole-kiire ja tuiskan massina juurde (ei mingit väärikust, panete tähele) omi asju ajama, hoian pool pilku väljapeetud kodanikul.
Mees avab autoukse. Ootan et nüüd ta sulgeb selle, et uuesti avada ... aga ei. Taat istub kaubikusse, kougib taskust rahakoti, sellest kupüürid ja loeb need üle.
Väljun minagi. Hõbedaste oimukohtadega väärikas vanahärra asetab käed pidulikult roolile ja eemaldub pangast minuga ühes rütmist. Kümme minutit puhast meditatsiooni ja stressikontrolli.
Puhh, seekord läks õnneks. Automaadi juures seisis vaid sirge ja selge olekuga vanem härrasmees. Panga ukse ees ootas vilkuvate ohutuledega kaubik ... no selge, siis pikka ootamist ei tule. Asjalik tegelane ju, masin ootel ja kiired asjatoimetused või nii.
Kõrr, tegi massin ja lükkas enda seest välja 50-eurose rahatähe. Mina kougin juba oma asjad käepäraseks et noh nüüd kohe ...
Kõrr, tegi massin jälle. 50 eurot seati eelmise peale virnakesse sellel väikesel lauakesel massina ees. Hmm?
Kõrr. Iga „kõrr“ eel tuleb ju pin-kood sisse toksida, eks ole. Vanahärra teeb seda kuidagi piduliku täpsusega, ilme pühendunud ja silmad vidukil.
Kõrr. Uus kupüür, virnake kasvab. Pinge ka.
Kõrr. Iga uue rahatähe lisandumise järel on vaja virnakest sättida. Raha armastab korda ja täpsust, seda teab ju igaüks.
Kõrr. Üritan endas maha suruda kasvavat ärritust ja tabada olukorras koomuskit. Noh et järsku teeb hallinev artist perfomatsit või nii.
Kõrr. Ei tea, kas kuskil on varjatud kaamera? Minu taha on juba kogunenud paar inimest järjekorda, kõik jälgivad toimuvat kasvava huviga.
Kõrr. Ooo, tundub et ongi kõik? Kõigest kaheksa käiku ja ongi raha käes?
Härrasmees võtab taskust portmonee. Sihukese kopsaka, paljude taskutega ja soliidsest jäigast nahast.
Mees avab rahatasku ja võtab pangakaardi massinast. Sulgeb rahakoti. Avab rahakoti ja paneb sellesse kaardi. Sulgeb rahakoti. Väärikalt.
Avab rahakoti, võtab virnakese 50-euroseid. Ja sulgeb rahakoti. Avab rahakoti ja asetab sellesse rahatähed. Toimuvas on rütmi ja rahu.
Avab rahakoti, vaatab teise vahesse, milles on näha terve pakk oranže pangatähti. Vaatab need heaperemehelikult üle ja sulgeb rahakoti.
Aeglasel sammul lahkub asjalik tegelane panga vestibüülist ja läheneb autole. Ehkki mul on juba hirmus-kole-kiire ja tuiskan massina juurde (ei mingit väärikust, panete tähele) omi asju ajama, hoian pool pilku väljapeetud kodanikul.
Mees avab autoukse. Ootan et nüüd ta sulgeb selle, et uuesti avada ... aga ei. Taat istub kaubikusse, kougib taskust rahakoti, sellest kupüürid ja loeb need üle.
Väljun minagi. Hõbedaste oimukohtadega väärikas vanahärra asetab käed pidulikult roolile ja eemaldub pangast minuga ühes rütmist. Kümme minutit puhast meditatsiooni ja stressikontrolli.
---
algne postitus 21.aug 2017
Comments
Post a Comment