Katkutud mõtteid

Tegevuspaik: Tallinna Keskturu vastas olev Tai resto Osalejad: kulunud spetsialist, ettekandja, mina Oluline rekvisiit: seinale kriidiga maalitud kuningaportree Tillukese restorani ainuke külastaja peale minu on luitunud olemisega kodanik, sama kulunud nahkvest seljas, konutamas pooliku õlleklaasi taga. Kiikan korraks menüüd, tellin vürtsikamaid toite ja istun teise nurka. Võidunu nahkvest jõllitab ainiti oma klaasi, justkui üritades vaimujõuga õlle taset selles kergitada. Kuna ponnistus ei kanna vilja, ohkab vest, lonksab klaasikesest ja kraaksatab ootamatult: "Kas see maal on kuueteistkümnendast või seitsmeteistkümnendast sajandist?" Blond ettekandja võpatab ja küsib segaduses: "Vabandust, misasja?" Vest noogutab, pilku tõstmata, portree poole ja küsib nõudlikumalt: "Mis ajast see maal on?" Näitsik kaob ehmunult kööki. Mõne aja pärast tuleb tagasi, huulil enda meelest mõistlik seletus: "Ma ei tea mis ajast see pilt on, kuningat kujutatakse

Mäletad, kuidas sa eile klikkasid uudis-voos pealkirjale, mis lausa kõditas sinus midagi? Oli see uudishimu? Klatšijanu? Ära muretse, sa oled normaalne! On olemas päris-ajakirjandus ja siis on olemas klikimeedia. Vahetegemine ei käi mitte ilmumise formaadi, vaid eesmärgi põhjal. Ei ole mitte mingit alust väita, et paberil ilmub puhas kuld ja veebis ainult sula saast. Mõlemad meediavormid eeldavad, et lugeja suhtub ilmunusse sama tõsiselt kui üllitaja. Pärismeedia uurib, vaeb ja vaevleb teksti kallal, saavutamaks sisutihedust. Klikimeedia jaoks on sisu kõrvaline, sest müüb pealkiri koos pildiga. Mitte midagi pole teha, tähelepanu tõmbab negatiiv. See on kuskil selja-aju tasandil olev instinkt, et ohuga tuleb tegeleda kõigepealt, see tagab eluspüsi. Positiiviga ehk nt toiduküllusega saab hiljem tegeleda, kui head ajad lubavad kasutad varusid liigi jätkamisele. Negatiivne enesemääratlemine toimib alati hõlpsamalt, hõlpsam on end määratleda läbi selle, kes me ei ole, kui see, kes me ei ol