Katkutud mõtteid

Minu akende all on üks põõsamoodi puu, mis räägib igal talvel ühe loo. Ta räägib seda vaid ühele inimesele, sest ainult mina oskan seda kuulata. Talvel lindude söötmine on minu jaoks midagi rituaalset. Kui linnumajake jääb välja riputamata, siis oleks kuskil minus nagu mingi tühimik. Aga nii umbes kümme aastat tagasi otsustasin, et ei hakka majakesega jändama, raputan seemned otse põõsa alla. Et nagu looduslikum värk või nii ja linnukestel ka mõnusam kohe kaitsvate okste vahele siutsatada. Ei noh, ilus vaatepilt sai sellest küll. Juhtus sihuke lumisem talv olema, kõikvõimalikke sulepalle jagus linnamajade vahele hulganisti ning põõsas kihas, säutsus ja sidises rõõmsalt. Kilone seemnekott pandi mõnikord ühe napi talvepäevaga nahka. Aga kevade saabudes panin ma tähele, et puukese üks külg valendab kuidagi imelikult. Seesama minupoolne külg, mille alla ma seemneid talvel siputasin. Alul mõtlesin, et ju see toitumise teise otsa tulemus ole, millega rõõmsad söömalised on toidulaua ära märg

Olen end alati kirjalikus vormis väljendanud. Küll endale, küll teistele. Lapsepõlvsed salmikud, hiljem päevikud, kirjad koju ja kaugele. Leheveergudele ja veebiportaalidesse. Küll raha eest, küll tasuta. Raadiotest ja muudest telepurkidest siinkohal ei räägi, eks. Süsteemsust seevastu pole ma kunagi enda juures kõvemaks küljeks arvanud. Nüüd aga täheldan imestusega, et nt oma välispoliitika-alaste kirjutiste pesa olen juba üle kümne aasta pidanud. Toidukatsete kirjeldamisele on nii oma 9 aastat aega leitud. Õllepäevik  jääb neist küll noorimaks - "vaid" kuus aastat, aga täitud kõige vilkamalt. Viimased aastad keerlevad moodsa ajastu ikooni Facebook ümber. Tolle keskkonna plusside ja miinuste üle arutatakse palju, aga üks puudus ja pluss on see, et tänane säuts on homseks mattunud uue voo alla ja mingi vana mõttekäigu ülesleidmiseks peab aega kulutama ... no aga kellel siis seda ajanatukest ülearu on, või kuidas? Seetõttu mõtlesingi, et korjan mõned vanemad lood FB se