Katkutud mõtteid

Laupäeva õhtu. Joviaalses tujus seltskond. Kohalviibiv Venemaalt pagenud lauakaaslane purtsatab: „kes on majas peremees?“ ja saabub kohmetu vaikus, kus ülejäänud üritavad maha vaadates ja naeratades varjata kohmetust. Kes on majas peremees . Njah. Kuidas saabki Venemaa olla mitte-impeerium, kui selle asukad jätkavad isegi peale pagemist selle küsimuse esitamist. Et „ Ты чей холоп будешь? “ (kelle alluvuses/omandis sa oled?). See maailm on hierarhiline. Kas sina või sind. Kes on majas peremees . Kas pole just see küsimus, mida üritab Venemaa lahendada Ukrainas? Et kas Moskval on õigus istuda Kiievile pähe ja sundida oma elukorraldust ümber vaatama. Et „mis õigusega naaber otsustab olla iseseisev?“ Kes on majas peremees . Ja korraga saab selgeks, kui sügavas vastuolus on needsamad paljuräägitud euroopalikud väärtused ja Russkii Mir. Euroopalikus kultuuriruumis vähemalt üritatakse rääkida võrdpartnerlusest ja individuaalsete valikute vabadusest. Ehkki siinsamas ruumis istuvad inimesed, ke

Tartu, kesklinn, laupäeva õhtu. minu ees peatunud taksost astub välja lüheldane u 70-75 aastane tegelane, seljas erkpunased dressid. tossud ja siilipea lumivalged. kehakeelelt - gopnik: ettepoole kallutatud kõhn ülakeha, õlad kuketiibadena õieli, käed okstena harali, sõrmed lehvikus . taksost väljununa käratab ta juba sulgunud taksouksele vene keeles: "no davai, sõida nüüd ära!" kuna teekond on nüüd asetanud minu selle valgepäise gopniku ja tema sihiks oleva kasiinoukse vahele, siis fokuseerub punadressi joobnud silm minul ja suust tuleb jätkuvalt venekeelne krääksatus: "eee sina seal ... mis sa oled mingi professor või?". peale väikest pausi: "eesti professor!?" üritan edasi suunduda, pobisedes et ta ajab mind kellegagi segamini. punagopniku ähmane silm selgineb pooltooni võrra: "eee ... ma tean sind, sa annad raadio neljale kogu aeg intervjuusid!" aeglustan veidi sammu ja vastan väljasirutatud käepigistusele, samal ajal kuuldes: "aga mulle

käis siin mõni nädal tagasi mult intervjuud võtmas üks vene ajakirjanik. uusemigrant, kes oma koduriigis valitseva imperialistliku hulluse eest põgenenud. selge silmavaade, sirge selg ja arusaam maailmast enam-vähem adekvaatne. rääkides sellest, et mis on tema enda kodumaaga lahti, nõustus ta täiesti minu väitega, et diagnoosiks on "impeerium" ja kõik tüsistused / kaasnevad hädad on sellest põhihaigusest tulenevad. mõtlikul ilmel küsis ta: "aga mismoel siis saaks Venemaast normaalne riik?" loogiline mõttekäik, et kui impeerium = halb, siis peab Venemaa lakkama olemast impeerium, onju. ajakirjaniku silmis peegeldus segadus. rääkisin sellest et impeeriumid lakkavad olemast impeeriumid ainult ühte moodi - nad lagunevad. see muidugi ei ole igavese kestvusega lahendus, sest varem või hiljem tekivad niikuinii inimesed, kes hakkavad impeeriumit taga igatsema ja soovima killunenud alasid uuesti kokku liita. kui jõudsin sellesse kohta, et vene impeerium lakkab olemast siis,