Muret tekitav vaatepilt

Kõnnin täna mööda keskpäevaselt sagivat Tartu kesklinna, möödudes ühest kohvikust ... ja miski sunnib mu pilku tagasi pöörduma. Jah tõepoolest. Otse maast laeni klaasakna ees istub noor neiu, viisakalt riides ja ... loeb raamatut!

Jah justnimelt! Sihukest toekat raamatut, mida neidis peab suisa kahe käega toetama. Noh ikka kohe mitusada lehekülge või nii.
Ei, ta ees pole ei sülearvutit, i-Padi või isegi armetut nutitelefoni. Tass kohvi ja raamat!


Ümberringi on kõik normaalsed inimesed, klõbistades klahve või siueldes näpuga mööda ekraane. Aga tema – tema kas teate peab vajalikuks avalikult raamatut lugeda! Mõtlemata üldse, et mööda kõnnivad ka kaitsetud lapsed, kelle karastumata psüühika võib saada traumeeritud!

Kuhu see meie maailm küll suundub? Mida mõtleb see noor inimene, millisesse hukatusse ta oma noore elu suunab? Kus on vanemate suunavad sõnad või sõprade noomivad pilgud?
---
Aga nüüd nalja kõrvale jättes ... mida see kõneleb minu/meie kohta, kui raamatut lugev noor paneb üle õla tagasi vaatama? Ja sajad nutinäppijad mööduvad tapeedina, tekitamata mingeid emotsioone?

Comments

Popular posts from this blog

Facebook kui turuväljak, mis on muutumas kurjaks

Halvasti on hästi

Tihased on tüdrukud