Katkutud mõtteid

Hoian end üldiselt sisepoliitika kommenteerimise juurest tagasi, kuid plaanitava abielureferendumi puhul ei suuda sellest hoiduda. Ühest küljest kummardan ülitäpse poliit-tehnoloogilise kalkulatsiooni eest. Kui eesmärgiks on tõestada enda konservatiivsust, siis tuleb tõstatada võimalikult konservatiivne küsimus. Mis saab selleks veel paremini sobida kui klassikalisi pereväärtusi kehastav ja moraalsusest pakatav küsimus abielu kohta. Enamiku ühiskonna – või vähemalt võimaliku vastajaskonna – positiivne reaktsioon on tagatud. Tühjast tülist ja meediakärast rääkimata – see kõik ongi ju eesmärk, mitte mingi arvamuse teadasaamine. Aga ma soovitaks minna veelgi kaugemale ja esitada Kõike Konservatiivsem Küsimus: „Kas laste sünnitamise õigus peaks jääma ainult naistele?“ --- Järelsõna Ei ole olemas ega tohigi olemas olla teemat, mille üle EI TOHI nalja visata. Inimene oma sekelduses on piisavalt hull, totter ja naljakas, et huumor aitab selles sõgeduses mõtteid selgitada ning edasi elada. Nal

Misasi see nüüd oli, mida ma just vaatasin? Ajalooline draama Venemaa punaminevikust? Jah, tehniliselt küll. Aga ... miks ja kuidas ja just nüüd ja üleüldse? Ülilühidalt: NSVL, 1962.a. Peategelane: keskealine nais-kommunist, kes on hirmunult uhke nõukogude korra üle ja kõkide hädade puhul kordab: "vat Stalinit oleks vaja, siis seda jama poleks!" Taustalugu: Novotšerkasski töölised hakkavad mässama kõige klassikalisemal põhjusel: hinnad ronivad ülesse, kaupu ei jätku, niigi räbalad palgad langevad. Töölised peatavad tehaste töö, võtavad kätte uue aja ikoonid (Lenini pildid ja punalipud) ning lähevad õiglust nõudma. Peategelane, kes on ühtlasi aktiivne kommunist ja linna juhtkonna liige, nõuab avalikult mässajate karmi karistamist kuni mahalaskmiseni välja. Samal ajal on tema tütar "mässajate" hulgas ja vana isa tõmbab kodus selga valgekaartlasest kasakavormi. Linna tuuakse väed. Naine juhtub nägema, kuidas parteikomitee pööningule läheb KGB snaiper, mõni kaader hilje

Pühapäeva õhtul juhtusin kokku ühe veidi nokastanud kodanikuga. Sihukese noorepoolse isasloomaga, kel kilk peas ja säde silmades. Vaatab see loomake mind hindavalt ja alustab kaugelt: "Sina oled mees ja mina olen mees!" Üritan ohjeldada oma imestust sellise läbinägeliku ja põhjapaneva üldistuse üle. Ootan. Siira huviga, et missuguseid uudiseid ma sellelt kõiksuse saadikult veel kuulen. Pisut õõtsuvalt, aga ilmselt selline peabki olema tõeline sõnumitooja. Kahjuks järgmiseks ei tule aga midagi sama põhjapanevat. Noh et näiteks: "me oleme kõik liivakübemed suursuguses kõiksuses" või et "täna paisati müüki poola maasikaid!". Ei midagi sellist. Tuleb hoopis küsimus: "Kas sa oskad öelda, kus siin läheduses mõni stripibaar?" Kuna minu koduteele jääb kahe kvartali kaugusel tõepoolest üks säärane asutus, siis juhtumisi teangi teed juhatada. Tõsi küll, koos häbeliku täpsustusega, et kuna ma pole tolles kultuuritemplis sees käinud, siis ei tea täpsemaid de

(Ehk veidike politoloogilist hädaldamist) Minu erialases närvivõrgustikus plaksatab alatihti mõni lõpmeke puruks, kui kohtan politoloogilise terminoloogia kasutamist ... eee ... vabavormis. Ma saan aru, et ega igaüks ei peagi tegelikult valdama seda oskusteavet, et mida tähendavad mõisted vasak- ja parempoolsus, konservatiivsus ja liberaalsus jne. Ei, ausõna ei pea. Aga mind ajab kergelt kettasse see, kui võetakse sildistada enda jaoks ebameeldivaid inimesi, kasutades vastavaid termineid. Kui keegi A ütleb midagi kriitilist B kohta (ja mingi imekspandava eksituse tõttu peetakse B’d parempoolseks), siis hakkab B fännkond A’d sõimama vasakpoolseks. Teisisõnu, kui A ütleb „parempoolse“ B kohta, et B käitub matslikult, siis tehakse sellest järeldus, et A esindab vastupidist maailmavaadet. Ehkki A kritiseerib B käitumismaneere, mitte ideoloogilist sättumust. Proovisin seda hämmeldust sõnastada oma keemia-valdkonnas pädevale lähikondsele, kuid näha oli, et ega temagi aru ei saanud nendest mõ