Katkutud mõtteid

15 minutit enne poe sulgemist astub poetrepist alla kodanik. Jalgade üksteise ette seadmise aeglusest ja põhjalikkusest on näha tugevat põhjatuult. Valmistun juba kõikuvat meremeest ukse peal tagasi pöörama, kuid sisse astub vana ja väsinud odava kunstnahkse tagiga, ent siiski veel adekvaatse silmavaatega tegelane. Nahktagi astub leti ette, kootud suusamüts peas, lööb käed teatraalse žestiga rinnal risti ja artikuleerib veidi vaevaliselt, kuid samas uskumatult kummalise korsaari-aktsendiga: "Pallun mullle pudell teie parrimat veiini!" Pilgutan veidi silmi ja küsin: "Aga miks sa seda õllepoest küsid?" Korsaar laseb käed rinnalt alla, vaatab kange kaelaga ringi ja hääldab samavõrra kangelt, ent täpselt iga häälikut välja hääldades: "Oi korrat, siin on siis ainnult õllet?" Mina seletama, et näe seal-ja-seal on Super-Alko, seal on miski veinivalik olemas. Kuival maal veidi ebakindlalt õõtsuv mere-elukas paneb aga käed jällegi risti rinnale. "Ei

Kuna saatsin selle märgukirja COOP'ile kolm päeva tagasi, aga nad pole pidanud vajalikuks kuidagi reageerida, siis panen selle teksti avalikult üles. Lihtsalt ka teistele teadmiseks ja ettevaatuseks --- See kirjutis pole mõeldud mitte õiendamisena, vaid tähelepanu juhtimisena ühele väikesele, kuid ebameeldivale (ja oletatavasti ühekordsele) puudusele. Käisin eile Tartu Kvartali all olevas COOP kaupluses. Kuhjasin asjad kassalindile, haarasin paberkoti ja asusin läbipiiksutatud kraami kotti panema ... aga paraku juba esimese asetamise järel irdus üks pabernöörist sangaots oma liim-pesast. Pöördusin kassaneiu poole palvega, et kas ma saaks uue koti ... aga kuulsin vastuseks, et siis pean uue koti ostma. Nähes mu veidi jahmunud nägu, tõttas piiga aga mulle sõbralikult appi. Rääkides, et ennem oli siin samasugune lugu ja siis oli üks proua oma kotist võetud klammerdajaga sanga taas koti külge kinnitanud, haaras ka tema klammerdaja ja peale mõnda pusimist saigi ripendav sang om

Tuleb välja et mõningad meie arhetüüpsed käitumismustrid elavad üle kõik ajad ja olud. Noh umbes nagu tarakanid pidavat üle elama ka tuumasõja või umbes niimoodi. Ja miks nad peaksidki kaduma - sestap ongi nähtuse nimi klassika.  Või oli see nüüd vastupidi, et klassika elab, kuna ta on visa? Igatahes - lugu oli niimoodi. Mäletate vast Vargamäe Andrese ja Oru Pearu mõõduvõtmist kõrtsis? Noh et kellel on rohkem raha letile lüüa? Või siis mis iganes ärplemist aegade algusest saadik, et kellel on ... non näiteks suurem auto. Aga kuna tänase loo peategelaseks on raha, siis jääme selle orupearuliku stseeni juurde. Puutusin hiljuti sellise orupearuga päris elus kokku. Vana kelner, jõukat pensionipõlve pidav taat sattus minu juurde jutukest puhuma. Vanad ilusad mälestused heietatud, läks jutt muudele radadele. Kogu vahepealne on kui kärbeste sumin ja pole oluline. Kuid ühel hetkel, kui vana kelner oli jõudnud ruumist välja tüüdata inimese, kellest ma üüratult lugu pean, hakk