Katkutud mõtteid

Uudishimu ajel täitsin ära Tartu ülikooli sisseastumise erialadekompassi ERKO küsimused ja sain teada, et esimese soovitava erialana sobiks mulle ajakirjandus. Seejärel tuli aga meelde uudisnupuke , mille kohaselt ajakirjaniku amet sobib psühhopaatidele. Olen nüüd veidi heitunud - kas minus on rohkem ajakirjanikku või psühhopaati?

Mõni hetk paneb mõtlema alguse ja lõpu peale. Ning sellele, kui imeline on kohati kõik nende vahele jääv. Keskpäevane linn. Sadu inimesi tänaval. Sellises olukorras sa ei vaata, ei süvene, ei mõtesta. Aju lülitub säästurežiimile ning kalkuleerib lihtsalt mehhaaniliselt, et kellest mööduda paremalt ja kellest vasakult. Ja alles üleõla pilk kinnitab seda, mida sa ennem justkui nägid. Kaks ilusat inimest, nooremapoolsed mees ja naine, vaiksel sammul omavahel juteldes lükkavad enda ees kahte käru. Lastekäru ja ratastooli. Ratastoolis istuv lumivalge habemepahmakuga vanamees vaatab enda kõrval veerevat titekäru ja naeratab. Kaunis, kas pole?

Vana maja kuskil linnasüdame ja aguli piiri peal on näinud paremaid ja halvemaid aegu. Kunagisest sarikapeost möödus äsja-äsja ümmargune aastapäev, mille puhul maja asukad soovisid kenasti üksteisele õnne, suure pidulikkusega värviti üle välisuks ning trepikojas pühiti puhtaks majavalitsejate pildid. Kuid nüüd on pidupäev möödas ning maja vanad hädad tuletavad end jälle meelde. Keldris lekivad torud, katus laseb kohati läbi, siit ja sealt sööb seina vamm ja kasvab hallitus. Eks neid ikka murekohti üritatakse ikka aeg-ajalt käepäraste vahenditega lappida, teibiga kinni tõmmata ja üle värvida, kuid ... kõik saavad aru, et oleks vaja midagi tõsisemat ette võtta. Maja üldkoosolekul on mured ikka aeg-ajalt jutuks. Einoh, kaugemal agulis leiab mõistagi veelgi kehvemas olukorras hooneid, kuid nondest pole meile miskit eeskuju. Kesklinnas seisab kabedamaid ehitisi, aga nondel seal on ka priskem pangaarve, nii et ega siis pole ka sealt midagi õppida. Ja üleüldse, on ju meie endagi maja ehitatu