Katkutud mõtteid

Eilevaadatud lühikeses öko-klipikeses räägiti plasti kasutamise vältimisest. Kilekotid, ühekordsed pudelid ja muu säärane. Mh ka säärane soovitus - plastikust hambaharjade asemel kasutagem bambusest tehtuid. Hommikuse habemeajamise eel kraanikausi kohal askeldades silmitsesin viivuks mõtliku pilguga oma vana hambaharja, meenutades nähtut ja mõeldes, et kas bambusharjakesi teevad siis inimesed või ikkagi massinad. Põsed seebised, avastasin peeglisse vaadates üllatusega, et olin habemeajamiseks kätte võtnud ... no otse loomulikult hambaharja. Moraal: vaata vähem klipikesi ja lülita mõistus sisse :)

Ma saan nüüd üsna hästi aru, miks Venemaal ei lubata selle filmi näitamist. Siin deheroiseeritakse kõik see, mis hoiab koos nõukogude müüti. Näidatakse loomalikku hirmu, tülgastavat selgrootust, tipptasemel reeturlikkust, võigast ja äärmuseni dehumaniseerunud vägaivalla-aparaati, mis hävitas valimatult kõiki. Eelkõige hävitas, vägistas ja tõurastas selle aparaadi enda liikmeid. Kas tegu on komöödiaga? Oi ausalt ma ei tea. Kohati leidub siin täiesti Monty Python tasemel momente, kohati ka madalama taseme ja veidi kistud nalju. Kuid ma arvan, et see on üks paremaid võtmeid, milles käsitleda inimese ja totaalse võimu suhet. Ehkki film rääkis enam-vähem ajastu- ja faktitruult Stalini surmast ja sellele järgnenud võimuvõitlusest, oli see tegelikult absoluutse üldistustasemega. Mis juhtub näiliselt tsiviliseeritud ja pindmiselt kaastundevõimelise inimesega, kui ta satub olukorda, kus sinu ellujäämist ei garanteeri mitte miski ning lähim võitluskaaslane on valmis koheselt reetma, jäämaks ise