Katkutud mõtteid

Enne eetrisse minekut on ikka väike närv sees. Vahet pole, oled sa vana kala või mitte, kui asja vähegi hingega võtad, siis seda värinat välja ei saa. Üks osa närvist tuleb sellest et "kas kõik ikka toimib?" Seekord ei toiminud. Kuku raadio, Välismääraja otse-eeter. Saatejuht teatab, et "Tartu stuudios on meil Karmo Tüür" jaaa ... vaikus. Asi ei toimi. Mis põhjusel, see pole oluline. Aga igatahes on eetris vaikus. Saatejuhil oli õigus, mina olin stuudios. Mikrofon oli ees ja arvutis tehtud märkmed samuti, aga side ei toimi! Muusika tõmmati peale, mind võeti läbi telefoni eetrisse ja saade sai tehtud. Kõik korras. Aga vaata seekord oli mul peale eetrit palju suurem närv sees kui saate eel. Pool tundi hiljem käed kergelt võdisevad ja kaenlaalused higised, sees sihuke tunne, nagu oleks mingi ilge jamaga hakkama saanud. Puhh, aga ikkagi - saade sai tehtud ja kõik läheb edasi :)

Bussijaamade külge kuuluvad mustlased. Kus rohkem, kus vähem, aga Tartus on nad igapäevased aksessuaarid. Noh umbes nagu Pärnu bussijaam ja pudeli-Vovka. Täna nägin aga tavatut pilti. Üks kohalik ennustus-teenuse pakkuja sättis ennast järjekordse kliendi-kandidaadi juurde. Tavapärase ignoreeriva-tõrjuva-umbuskliku reaktsiooni asemel aga too kandidaat naeratas laialt! Sõnadega: "Ma ei soovi et sa mulle ennustaks, aga mulle meeldib et te seda teete. See on teie rahva kultuur, hoidke seda elus!" ulatas kodanik rahatähe. Mustlasmutt sulas üllatusest ja laia naeratuse ning tänusõnadega raputas ta "kaotatud kunde" kätt ja lahkus, naeratus soendamas krimpsus tõmmut nägu. Mis see nüüd siis oli? Kaval nipp tüütajast vabanemiseks ilma siunamiseta ja piinlikustundeta? Siiras soov toetada kultuurvähemust? Ei tea. Aga põnevalt teistmoodi hetk igatahes. --- pilt võetud siit