Katkutud mõtteid

Vanarahvas olla manitsenud liiga ahneid inimesi: ega sa ikka korraga kahte mantlit selga ei pane ning kolme praadi korraga söö! Noh või midagi sellist, õpetlikku ja näppu viibutavat. Täna Tallinnasse suunduvas bussis võis näha kummalist vaatepilti. Võtan mina mantlit seljast ja hirnun nii et vats vabiseb. Omaette. Ilma ühegi nähtava põhjuseta - vähemalt mitte teiste jaoks. Mul on komme kodus võtta seljast mantel koos pintsakuga ja panna üheskoos puu peale rippuma. Kaks ühes liigutus. Ratsionaalne, kas pole? Täna aga oli põhjust panna selga pisut parem pintsak. Nagu ikka, oli minekuga kiire. Mantel hooga selga ja aidaa punuma. Jõuan siis bussi, koorin mantli maha ... ja avastan, et kannan üksteise otsas kahte pintsakut. Hirnun siis omaette ja vangutan pead. Mis on siis selle loo moraal? Vanarahvas ei tea halligi. Saab panna küll ja süüa ka, kui on vaja ... või kui oled hajameelne :) --- pilt võetud siit

Tunnistan alustuseks ausalt ja avalikult, et ma ei tea sellest teemast suurt mitte midagi. Olen suisa kahekordselt teadmatu. Esiteks, ma pole kopika eestki rahandus-spetsialist. Maksupoliitikast tean ainult nii palju, et mina pean makse maksma. Teiseks, ma pole praeguse pensionireformi ümber käivat diskussiooni kuigivõrd jälginud. Nii et võib-olla ma kordan juba kellegi poolt välja-öeldud ja kellegi teise poolt ammu ümber lükatud argumente. Pettuse hõng Aga nii ehk naa on mul toimuvast üsna sant maitse suus. Minul kodanikuna, kes teab riigi toimimisest enam-vähem sama palju kui iga teine. Kellel on oma igapäevane elu elada ning asjad ajada ja enamiku riigi poolt tehtavast võtan vastu sellise enam-vähem usaldava kodanikuna. Sest et see on minu riik ja ma arvan enamasti, et küllap asjasse puutuvad ja ametisse seatud tegelased on oma ala spetsialistid ja teavad, mida teevad. Nüüd aga tunnen, et pole selles usalduses enam nii kindel. Ja seepärast – ehkki ma olen endale sisepoliitika komme