Miks ma loobusin Postimehe paberlehe tellimusest

Tänane hommik oli pisut nukker. Minu postkasti potsatas viimane Postimees.

Viimane mõistagi minu postkastis, mitte üleüldse. Väärika ja pika ajalooga leht ilmus ammu enne mind ja ilmub loodetavasti ka palju põlvkondi peale mind. Aga mina igatahes loobusin.

Olen pärit sellest põlvkonnast, kelle jaoks ajaleht on midagi enam kui lihtsalt paberile trükitud sõnad ja pildid. Olid ajad, kui ajahet oli midagi enamat kui kiirtoit, mille kugistad kiirkorras alla ja unustad järgmisel hetkel. Oli periood, kus ma ei istunud praktiliselt kunagi bussile, ilma et oleks mõnda lehte kaasa haaranud, vahepeal isegi spetsiaalselt oodates, kuni mõni järgmine lehepoiss või -plika neid pakkuma tuli. Olid aastad, kui ma oma kodulinna Pärnusse saabudes alati omaette rituaalina ostsin bussijaam putkast kaenla alla priske kimbu lehti.

Kuid ajad muutuvad - banaalne, kas pole? Tempora mutantur ja need muud tähendamissõnad.

Igatahes kuni eelmise aasta lõpuni oli kõik korras. Tarbisin küll põhiliselt lehe veebiportaali (mille hädadest ja viletsustest puhkes nii mõnigi raevupalang), aga paberleht oli siiski see põhiline ankur, läbi mille end selle lehe püsitarbijaks pidasin.

Uue aasta esimestel päevadel aga tabas mind halb üllatus. Ühekorraga ei näinud ma enam postimees.ee portaalis rohkem kui pealkirju ja avalõiku.

Liigutasin hämmeldunult vuntse nagu keset talve ülesärganud päevakoer ja klõpsisin nõutult edasi-tagasi ... kuni selgus et Postimees on lihtsalt tingimusi muutnud. Et paberlehe tellimine enam ei anna juurdepääsu veebiversioonile.

Et nagu mismõttes? Et ma pean nüüd topelt maksma ühe ja sellesama asja eest? Kas selle asja nimi pole mitte ahnus? Isegi kuriteo eest ei karistata topelt, mina aga pean topelt maksma soovi eest lugeda mingit artiklit?

Jah ma saan aru, et veebiportaalis pakutakse ka palju enamat kui paberlehe sisu. Jah ma saan aru, et see kõik maksab. AGA! Absoluutset enamust sellest portaali-toodangust ma ei soovi lugeda!

Ja siiski - kui nüüd on lugu nii, et ma pean valima, et kas tellida ja maksta kahe versiooni eest või ainult e-variandi eest, siis minu valik on e-versioon. 99% oma lugemistest teen ma nii ehk naa läbi ekraani.

Nii et vabanda kallis Postimees, ühest lehetellijast jäid sa ilma. Kui see leht poleks mulle oluline, ma ei jauraks. Kui kunagi topelt-maksustamine kaob, siis luban kaaluda paberlehe juurde naasemist. Seniks aga on asi nii. Kurb, aga elus pole midagi kindlat peale pidevate muutuste.