Ühe vana pipraveski lugu ja Lamba Antsu Wärkstuba

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et kunagi põlvepikku poisikesena käisin koos isaga mööda vanu mahajäetud metsatalusid vanavara otsimas. Rohkem või vähem lössi vajunud, mõnikord poolpõlenud, enamasti tühjaksrüüstatud vanu talukohti oli toona üle maa palju.

Mis see aasta võis siis olla? No pakun et kuskil 70’tel vast. Praegu läheks selline tegevus vastuollu ilmselt nii eetika- kui võibolla isegi juriidilise normistikuga, aga toona olid teised ajad ja kombeid. Aardekütte liikus teisigi ringi.

Tühjades ja külmades majades, nende pööningutel, abihoonetes ja keldrites leidus aga mõnikord mõndagi sellist, mida varasemad kratid rämpsuks põlanud. Noh et mingid vanad asjad, mingid roostes tööriistad või pragunenud taldrikud, katkised kellad ja muu. Mõistet „vanavara“ toona väga hinnata ei osatud.

Novat ja 99%se tõenäosusega sigines muu vanakraami hulgas, mida meie kodu riiulitele kogunes, meie perre ka see isend. Nüüd sattus ta uuesti minu pihku. Vaatasin seda ammust tervitust lapsepõlvest veidi kahjatsedes, kuna üks kruvikene oli puudu (mitte minul, vaid veskil, onju) ja aastakümneid seisnud riistapuu seega kasutuskõlbmatu või lihtsalt kipakas.

Aga kus häda kõige suurem, seal FB kõige lähem. Panin pildikese üles küsimusega, et ei tea mis nüüd siis peale hakata? Ja ennäe pakkus ennast välja üks Raplamaa meistrimees, et ta võib ju proovida asja üle vaadata ning võimalusel taas töökorda sättida.

Taara olgu kiidetud katkuaja eest, mis meie maale postiautomaatide võrgustikke istutas nagu seeni metsa äärde või maapirne kemmergu taha! Mina saatsin pakikesega jupstüki kohale ning algas usin sõnumivahetus moodsa interneeduse abil. Et mida ja kuidas teha, arendada ja parendada.

Suur oli aga wärkstoa pidaja üllatus, kui selgus, et sidrunhappega likku pandud metallosakestest osad ära lahustusivad. Need kaks kettakest, mis totsikut katsid. Et müstika ja puhas nõidus, kuidas sihuke asi sai juhtuda? Et sidrun ju metalli ei söö!

Aga näe, minu keemikust küljeluu tuvastas, et nii raud kui alumiinium võivad vabalt piisava aja jooksul happes lahustuda, muutudes uuteks aineteks, mille nimesid ma ei suudaks ka parema tahtmise juures meeles pidada või korrata, ilma kartmata, et kogemata mõne võõrkeelse sündsusetuse toime panen.

Meistersepp aga teatas, et „tema nüüd jonni ei jäta ja üldse on asi isiklik!“ Et teeb ise uued kettad ja seab väärika vanuri töökorda. Et saab nagu uus, või paremgi veel. Katsugu vaid vastu punnida, küll objekt õnnelikuks tehakse! Mina ainult ohjeldasin, et pole vaja muuta välimust, vaja vaid taastada funktsionaalsus.

No ja et lugu pikk saaks lühikeseks, siis nüüd ongi vana värgendus uuesti minu käes. Töö ja vaeva tasuks leppisime kunstnikerdajaga kokku, et ostan omal valikul tema muud toodangut ja ongi mõlemad pooled õnnelikud. Nii et – Lamba Antsu Wärkstuba – mina igatahes soovitan!

PS – kui teid huvitab, mis väikesed jubilad need karbi nurgas pannilabidate jms hulgas on, siis minge wärkstoa FB lehele ja uurige järgi – majapidamises vajalik värgendus!