Postimehe probleem

Kujutage ette olukorda, et te plaanite osta autot. Või ülikonda. Või kingi. Vahet pole mida, aga te soovite midagi head ja kvaliteetset. Noh mitte ehk küll maailma kõige kallimat ja uhkemat mudelit, aga igatahes tunnustatud tegijalt, kelle kaubas võib ette kindel olla. Et selline tubli ja kontrollitud tasemega kraam, mille eest pole kahju raha välja käia.

Nonii, seate siis sammud viisakasse autosalongi, ontlikusse rätsepatöökotta või stiilsesse kingapoodi. Meel muretu ja samm kerge, sest ega siis sellisesse butiiki sisenemine pole häbiasi. Pigem veel vaatate enne sisenemist tasahilju ringi, et kas ikka kõik näevad, millise soliidse firmaga te asju ajate.

Kõlllll – teeb ukse kohal kelluke ja astutegi sisse. Aga ... soliidse fassaadi taga toimub midagi muud. Kohe ukse kõrval üritab keegi vilavate silmadega tegelane sulle müütada häguseid erootikamaiguseid fotosid. Sammuke eemal on püsti pandud odav lett ilmselgelt võltsitud kelladega.

Jah, kuskil taganurgas on ka seesama tunnustatud ja ihaldatud toode, mille järele te tulite, kuid ... kõik ümberringi toimuv jätab mingi arenguriigi turuplatsi, aga mitte soliidse esinduskaupluse mulje.

Paraku on üsna samasugune olukord ka lugupeetud ja paljunäinud Postimehega. Ühest küljest on olemas soliidse renomeega paberleht Postimees ja teisest küljest siis see veider bling-bling postimees.ee nimeline portaal.

Esimest – seda va paberlehte tellin ma koju. Nagu ilmselt tuhanded minusugused. Harjumusest. Et no nii on ju nagu viisakas ja kombekas. Tõsi küll, kas ma seda alati loen ... aga noh vähemalt pilgu lasen üle ja nädalavahetusel kah mõnus voodis lesida ning tervet pakki läbi vaadata.

Jah-noh, arusaadav muidugi, et kvaliteetse ja sisule keskenduva paberlehe pidamiseks on nii väikeses keeleruumis maskevõimelist ja –tahtelist publikumi vähevõitu. Samamoodi mõistetav on kogu see kliki-reklaami-lugejaarvu aritmeetika. Aga kuidagi kahju ja piinlik on alati, kui veebiversioonis müüakse sulle soliidse kaubamärgi all väärtkauba asemel odavat kraami.

Selline tunne, nagu oleks valgete laudlinadega klassikalises restoranis lauale pandud kuhil kiirnuudleid, plastkahvel keskel ja odav ketšupipudel kõrval.

Et mitte jääda tühikiunujaks, teen lihtsasti rakendatava ettepaneku. Veebiversioonis võiks olla eristatav, et vat see materjal on paberlehe peegeldus, see siin aga online-meedia kogu oma ehedas veiderduses.

Oletan, et nende kahe formaadi tarbijad on piisavalt erinevad inimesed. Praegu on aga olukord, kus konservatiivsem seltskond ärritub postimees.ee materjale lugedes, veebimeedia järgijad aga ei viitsi sisulisi tekste nii ehk naa lugeda.

Kunagi eksisteeris ajakiri Luup, mis üritas olla kuskil Akadeemia ja Kroonika vahepeal. Välja suri kuramus. Ei tahtnud teda lugeda ei üks ega teine sihtgrupp. Kallis Postimees, ära mine sama teed. Kahju oleks ju, või mis, mh-ah?

---

Ahjaa, miks ma sõnastasin selle kui „Postimehe probleem“, samas kui tegelikult on tegu laiema nähtusega? Aga selle pärast, et Postimehest ma hoolin. Kui mõni teine leht ja portaal ühte sulanduvad ning tulemuseks on puder ja kapsad, kõigutab mind vähem. Nii et minu jaoks (rõhutan, MINU jaoks) on see Postimehe probleem.

---

materjal pole mõeldud ajakirjanduses taasesitamiseks, ainsa erandina võib seda teha Postimees ise.

---

pilt võetud siit