Kaks rahaküsimist
Stseen üks. Astub naeratama-ajavalt päikeselisel ja räästatilkuval tänaval ligi keskealine ontliku väljanägemisega mees ingliskeelse küsimusega: "kas te olete kohalik?" Kerge slaavi aktsent, aga see pole oluline hetkel.
Peatun, sest noh inimesel vaja teed juhatada või miskit. Silmi päikese käes kissitades tundub mehe nägu kuidagi tuttav, aga ootan küsimusele jätku.
"Mulle meeldib teie nägu. Habe on kohe selline nagu professoril!" Samal ajal hakkab mees seljakotti seljast võtma.
Ahjaaaaaaa, tuleb meelde, u pool aasta tagasi astus sama jutuga juurde ning üritas mingit nodi mulle müütada. Pööran selja ja astun sõna lausumata minema.
Stseen kaks. Samal tänaval paarkümmend meetrit hiljem astub lähemale sorakil ja salkus pikahabemeline noorepoolne tegelane, nägu ja riided veidi räämas, küüned kullilikult kollased ja pikad.
"Ahoi papi, kas ma võin paar eurot küsida?"
Kougin taskust münte ja asetan kulliküünelisse pihku. Taas sõnatult ja kõnnin minema.
Mis on selle loo moraal. Lipitsemine ja meelitamine ei anna alati soovitud tulemust. Ega ma mingi Trump pole!
---
pilt võetud siit
Comments
Post a Comment