Ühe vana pipraveski lugu ja Lamba Antsu Wärkstuba
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et kunagi põlvepikku poisikesena käisin koos isaga mööda vanu mahajäetud metsatalusid vanavara otsimas. Rohkem või vähem lössi vajunud, mõnikord poolpõlenud, enamasti tühjaksrüüstatud vanu talukohti oli toona üle maa palju. Mis see aasta võis siis olla? No pakun et kuskil 70’tel vast. Praegu läheks selline tegevus vastuollu ilmselt nii eetika- kui võibolla isegi juriidilise normistikuga, aga toona olid teised ajad ja kombeid. Aardekütte liikus teisigi ringi. Tühjades ja külmades majades, nende pööningutel, abihoonetes ja keldrites leidus aga mõnikord mõndagi sellist, mida varasemad kratid rämpsuks põlanud. Noh et mingid vanad asjad, mingid roostes tööriistad või pragunenud taldrikud, katkised kellad ja muu. Mõistet „vanavara“ toona väga hinnata ei osatud. Novat ja 99%se tõenäosusega sigines muu vanakraami hulgas, mida meie kodu riiulitele kogunes, meie perre ka see isend. Nüüd sattus ta uuesti minu pihku. Vaatasin seda ammust tervit...