Minu meediatarbimine: väike seletuskiri

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et helistas müügimees. Keskmisest parem. Mitte kiirvadistaja ja juhmiksrääkija. Mitte läbematu oma toote tutvustaja, vaid küsija, et kas ja kuivõrd ma seda võiksin tahta tarbida.

Oskas oma esimesed laused nii hästi vormistada, et pidasin vajalikuks mitte kohe kõne keeldumisega lõpetada, vaid põhjendada, miks ma seda toodet ei vaja. Mees sai aru ja lõpetas ise. Viisakalt.

Minul aga jäi veidi kripeldama, et miks ja kuidas ma ära ütlesin. Pisut läbimõtlematult ja konarliku sõnastusega. Nüüd siis kirjutan lahti. Iseenda jaoks eelkõige.

Müügiobjektiks oli üks kohalik meediatoode. No ajaleht noh. Ja küsimus, et kas ja mil määral ma seda loen.

Vastasin, et üliharva. Et minu meediatarbimine on mujal ja muudel teemadel. Sellega see siis lõppeski. Siivsalt ja mõistvalt kummaltki poolt.

Aga ikkagi – miks?

Asi pole selles, et eesti meedia on halb või puudulik või kallutatud. See kõik on jura. Ta on lihtsalt selline meie enda nägu. Noh umbes nagu eesti juust või sink või käpikud. Tehakse sellist toodet mis müüb. Mõistagi seeläbi veidi ka põlistades seda kohalikku eripära, aga selline see turumäng juba on.

Hästi müüb kurk ja vesi, sest nad on neutraalsed. Kui seda kurki nt koreapäraselt marineerida või vett jõhvikatega maitsestada, siis ta juba muutub nišikaubaks. Nišid on aga meie väikesel eesti turul vägaüliväikesed.

Ja eestikeelset meediat välisturgudele juba ei müü, kasvuruumi väga pole. Erinevalt näiteks veest või kurgist. Neid võib isegi lätlasele müüa. Aga katsu sa talle eestikeelset ajalehte maha parseldada!

Nii et jutud eestikeelse meedia puudustest on hall hülgejutt.

Aga minu enda meediatarbmine on kahetine. Ühelt poolt ja 95% ulatuses süstemaatiline ja vajaduspõhine. Teisalt juhuslik ja emotsioonipõhine, kuid seda harva ja vähe – niipalju te arvutada ikka mõistate, onju.

Selleks et hoida end oma vaatlusaluse ehk vene teemaga kursis, kahlan läbi lõputuid kuhilaid vene enda allikaid alates ametlikust riigimeediast kuni kohalike kobrulehtede ja sotsiaalmeediani. Seda massiivi on lõputult, kuid pidevalt toda sõnapuru hangudes hakkavad korduma mõned mustrid, mida ma püüangi. Umbes nii nagu talumees aidaväravas vilja tuulas, et terasid sõkaldest eraldada.

Ja siis aeg-ajalt jääb silmanurgast midagi ette ka muu maailma allikatest, sh mahub muu maailma sisse ära ka Eesti. Nii et lihtsalt minu vajadus eesti meedia järele on üliväike, ehkki vahel harva emotsionaalselt väga oluline.

Eestikeelset meediat ma vajaks siis, kui ma tegeleks eesti teemadega. Aga ma ei tegele. Selleks on spetsialiste ja muid toredaid arvajaid murdu. Eksperte sealhulgas. See turg on juba hõivatud, konkurents tihe ja sestap tülid kergelt tõusma. Mulle pole seda vaja, tänan väga küsimast.

Nii et, hea müügimees, kui sa juhtud seda lugu nägema, siis tead, et küsimus polnud sinu kehvas müügitöös. Vastupidi, seda ma kiidan. Küsimus on minus ja minu piiratud võimes lugeda veel lisaks tekste, mis pole mulle nii olulised.

Kuigi ilmselt sellel müügimehel on samavähe ressurssi ja motivatsiooni lugeda seda seletuskirja. Aga ma vähemalt pingutasin ja rääkisin asja selgeks. Iseendale J