Kõige konservatiivsem küsimus

Hoian end üldiselt sisepoliitika kommenteerimise juurest tagasi, kuid plaanitava abielureferendumi puhul ei suuda sellest hoiduda.

Ühest küljest kummardan ülitäpse poliit-tehnoloogilise kalkulatsiooni eest. Kui eesmärgiks on tõestada enda konservatiivsust, siis tuleb tõstatada võimalikult konservatiivne küsimus. Mis saab selleks veel paremini sobida kui klassikalisi pereväärtusi kehastav ja moraalsusest pakatav küsimus abielu kohta. Enamiku ühiskonna – või vähemalt võimaliku vastajaskonna – positiivne reaktsioon on tagatud. Tühjast tülist ja meediakärast rääkimata – see kõik ongi ju eesmärk, mitte mingi arvamuse teadasaamine.

Aga ma soovitaks minna veelgi kaugemale ja esitada Kõike Konservatiivsem Küsimus: „Kas laste sünnitamise õigus peaks jääma ainult naistele?“

---

Järelsõna

Ei ole olemas ega tohigi olemas olla teemat, mille üle EI TOHI nalja visata. Inimene oma sekelduses on piisavalt hull, totter ja naljakas, et huumor aitab selles sõgeduses mõtteid selgitada ning edasi elada.

Nalja võib ja peab tegema kõige üle, mis on meile oluline. Sest vaid siis me saame ise endale selgeks, et millal me läheme oma tõsimeelse asjatamisega jaburaks kätte ja muutume naeruväärseks.

Isegi emadus ja lastetus, usk ja uskmatus, surm ja sünd – kõige selle üle võib naerda. Kõivõimalikest poliitilistest ideoloogiatest ja religioonidest ma ei räägigi – need ajavad niigi muigama.

Jah, see puudutab igaüht, ka mind. Ja sind. Minul on õigus sinu usu üle nalja heita niisama palju kui sinul minu uskmatuse üle. Ning kui sa arvad, et „vaaaaata selle üle küll ei tohi naerda“ ning muutud kurjaks, siis sa oled fanaatik. Fanatism pole aga ei religioosne ega ideoloogiline, vaid psühhiaatriline kategooria. Ja see on veel eriti naljakas.