Sa oled nii happeline!
Minu erialases närvivõrgustikus plaksatab alatihti mõni lõpmeke puruks, kui kohtan politoloogilise terminoloogia kasutamist ... eee ... vabavormis. Ma saan aru, et ega igaüks ei peagi tegelikult valdama seda oskusteavet, et mida tähendavad mõisted vasak- ja parempoolsus, konservatiivsus ja liberaalsus jne. Ei, ausõna ei pea.
Aga mind ajab kergelt kettasse see, kui võetakse sildistada enda jaoks ebameeldivaid inimesi, kasutades vastavaid termineid. Kui keegi A ütleb midagi kriitilist B kohta (ja mingi imekspandava eksituse tõttu peetakse B’d parempoolseks), siis hakkab B fännkond A’d sõimama vasakpoolseks.
Teisisõnu, kui A ütleb „parempoolse“ B kohta, et B käitub matslikult, siis tehakse sellest järeldus, et A esindab vastupidist maailmavaadet. Ehkki A kritiseerib B käitumismaneere, mitte ideoloogilist sättumust.
Proovisin seda hämmeldust sõnastada oma keemia-valdkonnas pädevale lähikondsele, kuid näha oli, et ega temagi aru ei saanud nendest mõistetest ja olukorra jaburusest.
Kasutasin siis sõnu, mis on arusaadavad. Kuidas tundub olukord, kui keegi ütleb „mulle ei meeldi selle seebi lõhn“ ja teda rünnatakse vastu: „sa oled nii happeline!“ (kuna seep on vist aluseline). Kas pole pisut nõme?
Ja veel eriti ning silmatorkavalt nõme on see, kui rünnatavat nimetatakse läbisegi vasakpoolseks, liberaaliks või progressiiviks. Omaette kroonijuveeli väärtusega selles jaburuses varakambris on „vasakliberaal“. Sama edukalt võik kasutada halva inimese kohta mõistet „kollakandiline“.
Ehk siis – kui on hirmus soov öelda kellegi kohta halvasti ja kasutada seejuures võõrsõnu, oleks häääästi nunnu, kui ennem nende sõnade mõiste endale selgeks tehtaks. Ning veidi loogikat ei teeks ka paha. On seda palju tahetud?
---
pilt võetud siit
Comments
Post a Comment