Valikuline vaikusevajadus

"No ma loodan et need välkarid ei plaani siin kogu reisi aja niimoodi jaurata!"

Järjekordne inimvaatlus. Ja jälle minu lemmikplatvormil - Luxexpressi lounge'is. Nii umbes iga viies reis toob mingi kentsaka, kuid seda nunnuma hetke.

Kaks pingipaari, kaks reisipaari. 

Rida eespool kaks inglast, kes omavahel arutavad oma edasisi reisiplaane, et kus ja kui kaua ja millal jne. Ütleks, et teevad seda oksfordi murrakus, kui ma nüüd täpselt teaks, mida see tähendab. Aga arutavad noh niimoodi veidi joviaalselt ja vahele naeru müristades.

Rida tagapool kaks kodumaist kalevipoega. Kuulavad eespool räägitut ja siis porisevad: "No ma loodan et need välkarid ei plaani siin kogu reisi aja niimoodi jaurata!" Teine noogutab: "Bussis tahaks ju ikka vaikuses olla!"

Porin porisetud, hakkavad kalevipojad omavahel arutama Ott Tänaku avariid ja viimatist kalalkäiku. Mitte oksfordi murrakus, vaid ütleme et põlva põrinal. Mürisevad omavahel naerda ja tunnevad end üldse hästi. Tehes seda kõike mitte grammigi vaiksemalt kui kaks britistani asukat. Ja rüübates vahele midagi kilekotist, millest väljaturritaval pudelikaelal on miskipärast kirjas "lauaviin".

10 minutit hiljem kolivad kaks tursket briti meest rida kaugemale ettepoole, kaugemale kalevipoegadest, heites neile pahaseid pilke.

Vaikus on ikka üks suhteline nähtus, kas pole?

---

pilt võetud siit