Potentsiaalipurskkaev Narvas

Kas te teate, mis on Ida-Virumaa peamine ressurss? Ja mille peale on Narva linn ehitatud? Põlev- või paekivi? Eksite, kulla sõbrad, see on puhas potentsiaal!

Hiljuti pandi Narvas taas üks ametimees pukki. No mis seal ikka, seda juhtub mõnikord isegi Võrus või Valgas. Aga oma ava-intervjuus pidas asjalik ametnik vajalikuks korda viis mainida potentsiaali. Et kuidas ikka kogu piirkonnal on potentsiaali ja Narva linnal veel eriti ning tema juhitavas asutises pressib seda potentsiaali suisa seinte seest välja! Tõrju teist või dihlofossiga, aga ei see potentsiaal kao kuhugi.

Selline mulje jääb, et kuskil keset Narva linna asub mingi salajane potentsiaalipurskkaev, millest iga uusnarvalane peab suure mõlkis plekkruusi jagu ammutama ja ära jooma, enne teda ametisse ei nimetata. Sihuke külm ja kurku-kratsiv ning veidi rauamaitseline see vedelik ju on, aga pole midagi teha, ära juua ta tuleb! Kruus on kah kangesti ebamugav ja Kreenholmi kujuline, aga mis parata, vennas, mis parata!

Ja kae nalja, seesama salajane riitus tehakse ära ka iga poliitikuga, kes kõrgelt Toompea künka otsast enne valimisi Narvasse sõidab. Ilmselt on Narva salajased saadikud kuskil seal Toompeal valvel kui ustavad templirüütlid, kapuutsid peas ja koredad kotiriidest rüüd üll, et neid muu rahva hulgast ära ei tuntaks. Niipea kui sõna liikvele läheb, et tähtis isand või emand Narva poole liikuma asub, nii kohe asuvad valvurid tööle, peatavad uhke tõlla ja lükkavad teelolijale kahandatud Keenholmi kujulise kruusi pihku sõnadega: „joo, muidu me sind minna ei lase“. Ning näe imet, avanevadki riigimehe silmad ja ta hakkab silmapiiril nägema Narva potentsiaalikuma.

Iga kohalejõudnu käest aga küsitakse kahtlustaval ilmel: „kas sina siis potentsiaali sisse ei usu?“ Ja no kuidas sa vaeneke nüüd vastad teisiti kui õieti? Suu avaneb suisa ise ja vormib vajalikke sõnu: „fan-tas-ti-li-ne“ ja „mee-le-tu!“.

---

Mis siis on selle loo moraal? Et kas mina olen siis mingi renegaat, kes seda va potentsiaali ei näe? Ma võin ju seda isegi näha, kulla velled, aga mulle lihtsalt meeldivad kordades rohkem need tegelased, kes ei räägi potentsiaalist, vaid lähevad ja teevad seal kohapeal midagi ise. Päriselt. Kasvõi pisikeselt. Ilma suuri sõnu tegemata.

Ja teiseks – kas kujutate ette kedagi, kes aastast aastasse räägiks Võru või Valga või minupoolest Piirissaare meeletust potentsiaalist ja oleks kõige selle järelt tõsiseltvõetav? Igal kohal on see mingi oma potentsiaal olemas, aga lihtsalt seda sõna kahesajaviiendat korda kuuldes muutub asi läilaks.

---

pilt võetud siit