Oodates taksot taksojärjekorras

See on kuidagi nõme ja naljakas ühekorraga, kui sa pead ootama taksot, seistes taksode järjekorra ees, kes ootavad kundet.

Lugu järgmine. Istudes Tartust Tallinnasse kulgevasse bussi, tellisin mingi hetkelise hulluse ajel taksotransfeeri. Et noh kohe bussijaama jõudes oleks mul masin vastas, kes siis fikseeritud (ja veidi väiksema hinna eest) viiks juba sihtpunkti.

Astun mina-mees siis bussist välja, valmis oma istumisest kanget tagumikku kohe järgmisele kitsale toolile vajutama ... aga spetsiaalses transfeeri-peatuses pole ühtegi massinat. Küll aga seisab u neid kümmekond pikas jorus nagu laulupeorongkäigus, juhid igavlevalt pöidlalt pöidlaid keerutamas kui etapivangid.

Astun ühe vangi ... ptüi, juhi juurde ja küsin, et kui "seda" taksot pole, et kas saan sama bronni tema juures kasutada? Ei-ei, tuleb seista ja oodata. Nujah, mis siis ikka. Ootame siis koos. Mina taksot, takso kundet. Seltsis segasem.

Vaatan kella, vaatan bronni piletit. Ahsoo. Buss saabus varem, nii umbes 10 minutit. Sellest siis need käärid, eks pean passima. Kui aga juba ka piletile märgitud ajast on omakorda 10 minutit möödas, ei pea ma vastu ja helistan piletil toodud numbrile. U kaks minutit kuulan trillerdusi ning ennäe vastabki inime!

Seletan loo ära ja küsin, et kas võiks bronni tühistada. Et ma ei tahaks oodata taksot, mida ei ole. Et ma istuks taksosse, mis on. Ja ootab.

Loen ette bronni numbri ja vastan veel viiele küsimusele, mis tunduvad sama kohased nagu see, et "miks te üldse kodust välja tulite?" Noh et nagu kui sul on juba bronni number, siis miks ma pean seletama, et mis liinile ma istusin ja mis kell väljumine oli ja nii edasi.

"Eeee", vastab inimene, "uurin asja".

Jälle kaks minutist sulneid ootemeloodiaid.

"Eeee", räägib uuesti minuga inimene: "teie takso tuleb umbes viie minuti pärast"

"Ei taha oodata, sõita tahan! Kas saate bronni tühistada?"

"Eeee, ääää, ma proovin asjaga tegeleda", ütleb inimene.

Tundes juba järgmisi lähenevaid trillerdusminuteid ja kontidesse pugevat külma, astun otsustavalt lähima takso juurde ja teatan telefoni: "Et ma nüüd siis istun taksosse, ma loodan et sellega on nüüd korras, eks ole ju"

"Eeee", räägib inimene, hääl täis ebakindlust ja õudust, sest ilmselt ei ole inimene sellise probleemiga kokku varem puutunud ja tunneb end nagu vasikas, keda tahetakse miskipärast autokasti lükata.

Igatahes loo moraal on järgmine: ärge lapsed tellige endale taksotransfeeri kui selleks pole mingit ülimõjuvat põhjust!
---
PS - pildil olevad taksod ja etapivangid ... või need juhid ikka pole üleüldse süüdi toimunus
---
PPS - jah ma tean et see on nii esimese maailma vigin kui olla saab. Aga no naljakas oli ju ka. Ning nõme :)