Telenauding vana-aasta õhtust

Paroodia on nauditav siis, kui ta on selgelt äratuntav. Eriti ilus ja mahlane aga juhul, kui parodeerija kergelt zaržilikus võtmes hüperbooli läheb, samas muutumata labaseks.

Möödunud vana-aasta-õhtul kiikasin telekat ehk kokku nii 20 minutit. No ei oska ma enam telepurki tarbida, olla passiivne vahtija, kes vaatab seda, mida talle parasjagu suvatsetakse näidata. Umbes nagu lehm laudaseina. Lihtsam ja meeldivam on vaadata seda mida ma tahan ja millal ma tahan ehk siis järelvaatmise korras nt arvutist. Aga mitte sellest pole täna juttu.

Oli üks hetk, mil ma siiski kleepusin ekraani külge ja imasin endasse igat nüanssi. See, kuidas Henrik Normann parodeeris Igor Gräzini ja Johannes Tralla perfoomantsit (sest lihtsalt intervjuuks ei tahaks ma toda tele-akti nimetada) oli lihtsalt vaimustav. 

No täiesti geniaalne noh - kõik need nüansid alates kehakeelest kuni pilkude ja žestide ja sõnakasutuseni ... oh see oli nunnu ja kaunis ja puha! Täpselt ja teravalt nagu vares nokkis Normann lihariismeid tolle intervjuu kondilt. Seejärel laotas need pudemed uuesti kunstipäraselt kokkusurutult ekraanile justkui vana ja kogenud bonzaikunstnik surub männi vähendatud kunstiteoseks.

Ja need, keda parodeeritakse, peaksid olema kõrvust tõstetud - nad on järelikult seda väärt, et neist taolises kunstivormist rääkida! Ja lisaks sellele on nad nüüd kümme korda kuulsamad kah :)

Algset perfoomantsit võite vaadata siit, paroodiat aga siit. Mina tänan kõiki kolme!