Poliitkorrektsus tapab demokraatia

Hakkasin sel teemal korda kolm kirjutama pikemat lugu, kuid iga kord leidsin et teema läheb lappama ja peamine sõnum ähmastub. Seetõttu piirdun vaid lühida repliigiga.
---

Üks tont käib mööda ilma ringi. Poliitkorrektsuse tont. Hirmule allumine selle kolli ees võib aga viia tunduvalt koledamate tulemusteni kui alul arvata võib.

Esmapilgul võib ju tunduda see ilus ja nunnu, et kõik üritavad olla võimalikult viisakad ja mitte haavata kellegi tundeid. Lumehelbekeste ajastu võtab pikalt, ent kenasti kokku anekdoot, milles lumememme ehitanud mees arreteeriti, sest ta solvas kõigi võimalike ja võimatute huvigruppide tundeid.

Kui nö parketipoliitikud hakkavad kultiveerima ja ainulubatavaks nimetama pehmostunud poliitkorrektset juttu, tõmbavad nad vaiba jalge alt mitte ainult endal, vaid kogu demokraatlikul ühikonnakorraldusel.

Ümmarguses, teravamaid teemasid mahasussutavas keskkonnas avatakse uks neile, kes „räägivad asjadest nii nagu nad on“. Käratsev kloun muutub rahva silmis populaarsemaks kui tagasivalimise mures ennast kohitsev, kuigi ehk sisuliselt riigimehelik poliitik.

Eluterve, alahoidliku rahvusluse teema võetakse üle kurja võõrahirmu loosungi poolt. Kaalutlev, pikemaid protsesse arvestav majandusmõtlemine lükatakse kõrvale madalamaid instinkte kütva ümberjagamise jutuga. Pikem kasusid ja kahjusid vaagiv arutelu muutub kärbeste suminaks loosungi „anname tasuta“ ees. Mitmekesisuse viljastavast mõjust rääkija joostakse pikali üheülbalisust õigeks pidajate poolt – nii ühtlustajate kui segregeerijate laagrist.

Ja et oleks oleks üheselt selge – kogu see jutt on üldistus olukorrast parketikõlbulikuks peetavas poliitilises retoorikas (mitte eraldivõetult Eestis). Nö keskpõranda poliitika peab endale taas külge kasvatama munad ja sarved, muidu mattub ta pulbitsevate äärealade alla. Ja – nagu maailmakogemus õpetab – võimustunud äärmused on võimelised massiivseteks sigadusteks, millede hulgas koonduslaagrid näivad koolituskeskustena.

Ilma demokraatliku tagasisideta, omas mahlas kääriv, ennast üha õigemaks mõtlev ükspoolsus kannab kurje ja veriseid vilju, olgu näideteks Hiina või Venemaa, muudest punakhmeeridest või kurikoreadest rääkimata.

Poliitkorrektsuse kultus loob olukorra, kus teatud teemadest rääkimine pole võimalik. Või kui isegi on võimalik, siis vaid nii ümaral ja keldrikahvatul moel, et isegi rääkijal endal närbuvad igavusest kõrvad küljest. Kui sellele verevaesuse survele antakse aga õigus nt lasteraamatuid ümber kirjutada, on asi kurjast ning ohtu satub vaba ühiskonna alustala – sõnavabadus.

---

Kuramus, ikka läks vist veidi lappama. Aga pole midagi teha, see teema on ammu hingel olnud. Ehk hakkab nüüd kergem :)

---

/.../ in my view the right to offend is far more important than any right not to be offended. The right to ridicule is far more important to society than any right not to be ridiculed because one in my view represents openness - and the other represents oppression. (Rowan Atkinson)