Tagasivaade kahele kärule
Mõni hetk paneb mõtlema alguse ja lõpu peale. Ning sellele, kui imeline on kohati kõik nende vahele jääv.
Keskpäevane linn. Sadu inimesi tänaval. Sellises olukorras sa ei vaata, ei süvene, ei mõtesta. Aju lülitub säästurežiimile ning kalkuleerib lihtsalt mehhaaniliselt, et kellest mööduda paremalt ja kellest vasakult.
Ja alles üleõla pilk kinnitab seda, mida sa ennem justkui nägid.
Kaks ilusat inimest, nooremapoolsed mees ja naine, vaiksel sammul omavahel juteldes lükkavad enda ees kahte käru. Lastekäru ja ratastooli. Ratastoolis istuv lumivalge habemepahmakuga vanamees vaatab enda kõrval veerevat titekäru ja naeratab.
Kaunis, kas pole?
Keskpäevane linn. Sadu inimesi tänaval. Sellises olukorras sa ei vaata, ei süvene, ei mõtesta. Aju lülitub säästurežiimile ning kalkuleerib lihtsalt mehhaaniliselt, et kellest mööduda paremalt ja kellest vasakult.
Ja alles üleõla pilk kinnitab seda, mida sa ennem justkui nägid.
Kaks ilusat inimest, nooremapoolsed mees ja naine, vaiksel sammul omavahel juteldes lükkavad enda ees kahte käru. Lastekäru ja ratastooli. Ratastoolis istuv lumivalge habemepahmakuga vanamees vaatab enda kõrval veerevat titekäru ja naeratab.
Kaunis, kas pole?
Comments
Post a Comment