Uudishimu ajel täitsin ära Tartu ülikooli sisseastumise erialadekompassi ERKO küsimused ja sain teada, et esimese soovitava erialana sobiks mulle ajakirjandus.
Seejärel tuli aga meelde uudisnupuke, mille kohaselt ajakirjaniku amet sobib psühhopaatidele.
Olen nüüd veidi heitunud - kas minus on rohkem ajakirjanikku või psühhopaati?
Tihased on tüdrukud ja varblased on poisid. Justnimelt sellised minu jaoks nad näisid Lauakombed näitavad kodukasvatuse vahet ühed on viisakad teised hoolimatud vahel Tihane ootab viisakalt ja kaua seemnekene nokka vabastades laua Varblane va sulispõrsas kommetest ei küsi järjekorras ootamiseks puudub temal püsi Säutsudes ja kakeldes oma koha hõivab Tuima näoga mugides ülbikuna laiab Tihased on tüdrukud varblased on poisid viisakad ja kiired lärmakad ja laisad --- pit on võetud siit
Facebooki järjest jaburamaks muutuv keeldude ja piirangute, käskude ja karistuste kaootiline rägastik muudab nõutuks. Ühest küljest võib muidugi öelda, et tegu on kõigest ühe sotsiaalmeedia platvormiga, kui see ei meeldi, siis ära kasuta seda! Seda enam, et tegu on nö tasuta meediumiga, mis on vaba oma reeglite määramises. Kui ei meeldi, siis mine ära. Teisalt on aga tegu siiski suurima meediumiga omas valdkonnas, milles ka meie kasutajaid on enam kui tosina aasta sees mugavalt tundnud, jagades kassipilte, reisimuljeid ja hoides üleval suhteid kaugelt rohkemate inimestega, kui nad muidu iial suudaks. Kujutage ette endale sellist keskmist linnakest, mille keskpuktinks on kujunenud turuplats, kus mitte ainult ei kaubelda vaid suheldakse, loetakse kuulutustahvlilt uudiseid ja kuulatakse maitsvaid kuulujutte. Ja nüüd avastavad need head linlased aeg-ajalt, et turuväravad on kas lukus või ümber tõstetud, putkad ilma ette hoiatamata maha lammutatud ja turukordnikule on antud vaba voli oma su...
Tänane hommik oli pisut nukker. Minu postkasti potsatas viimane Postimees. Viimane mõistagi minu postkastis, mitte üleüldse. Väärika ja pika ajalooga leht ilmus ammu enne mind ja ilmub loodetavasti ka palju põlvkondi peale mind. Aga mina igatahes loobusin. Olen pärit sellest põlvkonnast, kelle jaoks ajaleht on midagi enam kui lihtsalt paberile trükitud sõnad ja pildid. Olid ajad, kui ajahet oli midagi enamat kui kiirtoit, mille kugistad kiirkorras alla ja unustad järgmisel hetkel. Oli periood, kus ma ei istunud praktiliselt kunagi bussile, ilma et oleks mõnda lehte kaasa haaranud, vahepeal isegi spetsiaalselt oodates, kuni mõni järgmine lehepoiss või -plika neid pakkuma tuli. Olid aastad, kui ma oma kodulinna Pärnusse saabudes alati omaette rituaalina ostsin bussijaam putkast kaenla alla priske kimbu lehti. Kuid ajad muutuvad - banaalne, kas pole? Tempora mutantur ja need muud tähendamissõnad. Igatahes kuni eelmise aasta lõpuni oli kõik korras. Tarbisin küll põhiliselt lehe vee...
Comments
Post a Comment