Klassika ei hävine ehk vana kelneri tõde ja õigus.

Tuleb välja et mõningad meie arhetüüpsed käitumismustrid elavad üle kõik ajad ja olud. Noh umbes nagu tarakanid pidavat üle elama ka tuumasõja või umbes niimoodi. Ja miks nad peaksidki kaduma - sestap ongi nähtuse nimi klassika. 

Või oli see nüüd vastupidi, et klassika elab, kuna ta on visa? Igatahes - lugu oli niimoodi.

Mäletate vast Vargamäe Andrese ja Oru Pearu mõõduvõtmist kõrtsis? Noh et kellel on rohkem raha letile lüüa? Või siis mis iganes ärplemist aegade algusest saadik, et kellel on ... non näiteks suurem auto. Aga kuna tänase loo peategelaseks on raha, siis jääme selle orupearuliku stseeni juurde.

Puutusin hiljuti sellise orupearuga päris elus kokku. Vana kelner, jõukat pensionipõlve pidav taat sattus minu juurde jutukest puhuma. Vanad ilusad mälestused heietatud, läks jutt muudele radadele.

Kogu vahepealne on kui kärbeste sumin ja pole oluline. Kuid ühel hetkel, kui vana kelner oli jõudnud ruumist välja tüüdata inimese, kellest ma üüratult lugu pean, hakkasin vaikselt mõista andma, et ehk oleks aeg lahkuda. Sellest kasvas mõistagi solvumine ning saabus kogu loo kulminatsioon. 

Selleks et tõestada, et temal on õigus ja mina eksin, lajatas vana kelner letile oma tõe. 500.-EUR kupüür laksus lauda kui piibliraamat, laksaja silmis ja olekus küsimus: "noh könn, kas sa oled minuvääriline, on sul sellest tagasi anda?"

Mis tõde, see õigus. Ei olnud mul vaesel vennikesel sellise argumendi vastu midagi välja käia. Aga see pole oluline. Rõõm on sellest, et - ei ole midagi uut siin päikese all. Ennemuiste mõõdeti omavahel odade pikkust ja põldude laiust, rublade rohkust ja kraavide sügavust. Ja tehakse sedasama edaspidigi! 

On ju selles oma elujaatavat võlu, kas pole?

---

pilt võetud siit