Maja 200

Vana maja kuskil linnasüdame ja aguli piiri peal on näinud paremaid ja halvemaid aegu. Kunagisest sarikapeost möödus äsja-äsja ümmargune aastapäev, mille puhul maja asukad soovisid kenasti üksteisele õnne, suure pidulikkusega värviti üle välisuks ning trepikojas pühiti puhtaks majavalitsejate pildid.

Kuid nüüd on pidupäev möödas ning maja vanad hädad tuletavad end jälle meelde. Keldris lekivad torud, katus laseb kohati läbi, siit ja sealt sööb seina vamm ja kasvab hallitus. Eks neid ikka murekohti üritatakse ikka aeg-ajalt käepäraste vahenditega lappida, teibiga kinni tõmmata ja üle värvida, kuid ... kõik saavad aru, et oleks vaja midagi tõsisemat ette võtta.

Maja üldkoosolekul on mured ikka aeg-ajalt jutuks. Einoh, kaugemal agulis leiab mõistagi veelgi kehvemas olukorras hooneid, kuid nondest pole meile miskit eeskuju. Kesklinnas seisab kabedamaid ehitisi, aga nondel seal on ka priskem pangaarve, nii et ega siis pole ka sealt midagi õppida. Ja üleüldse, on ju meie endagi maja ehitatud eelmiste varemetele ja kättejuhtunud materjalist, sellest ka kogu see jama ... aga „teha on ju ikkagi midagi vaja“, käratseb rahvas.

Vana autoriteetne sepp, kes pikka aega kogu mantsahvti juhtinud, raputab haamrit ning lubab oma tööriista abil kõik taas korda teha. Ülejäänud seltskond kraaksub vastu, et too on ammu kõik õhukeseks tagunud ja üldse, mees, kuhu sa kogu söe panid, mis sulle sepikotta tassiti?

Väsinud olekuga õpetaja räägib, et vaja oleks tõsta ühist panust kommunaalkulude katteks ja üleüldse joob majarahvas liiga palju. Rahvas hirnub ähvardavalt naerda ning ärksamad asukad käivad kiiresti kõrvalmajas asuvas keldripoes käraka järgi ning tõstavad demonstratiivselt taganurgas topsikuid.

Väljaveninud kampsuniga mees, kunagise kapitaalremondi algataja ajab ka end püsti, kuid kõik rehmavad käega, et istugu too ometigi maha! Selle kampsuni sees on nii mitu eri nägu olnud, et ... on see üldse adekvaatne taat?

Maja suurima ja jõukaima korteri asuka, veidi võõra silmalõikega tegelase sahkerdaja-kuulsus ei lase ühtegi ettepanekut tõsiselt võtta, seda enam ega neist vastuokslikest soovitustest ei saa ta vist isegi täpselt aru.

Miskipärast alati kaabudega ruumis istuv kamp räägib, et üleüldse tuleb maja muuta kindluseks, end linna torustikust lahti ühendada ja vaadata et mujalt tulvav rotiparv kogu elamist üle ei võtaks. Saal vakatab hetkeks ja vaatab hämmeldunult üksteisele otsa. Pelglikum rahvas veab end süngelt otsustavale seltskonnale lähemale, ülejäänud aga jätkavad viivu pärast üksteisest üle karjumist.

Korraga ajab end püsti uje kodanik, kes seni on rohkem akna all istudes raamatuid lugenud ja teatab heledal häälel, et kõik need senised soovitused pole sobilikud. Et oleks vaja välja töötada sootuks uus tööriist! Sihuke Šveitsi armeenoa moodi kaadervärk, millel oleks palju erinevaid vigureid küljes, mis lubavad igat probleemi spetsiifiliselt lahendada.

No oleks te vaid kuulnud, missugune vaikus hetkeks koosolekuruumiks kohandatud pööningul tekkis ... ja mihuke möirgav naer lahti läks! Et no kesse on ennem sihukest jama kuulnud, et maja saaks säherduse peene imevidinaga parandada. Kes vehib haamri, kes kellu, kes kruvikeerajaga, tõestades et need vanad läbiproovitud tööriistad on ainuõigeimad. Ja et üleüldse on nad kõigest sellest juba ammu rääkinud, mis need uued siin seletavad. Peale selle – kas te üleüldse teate ka, kes need inimesed on, mh-ah?

Lärm pööningukambrist paisub, katuselt tõuseb lendu heitunud vareseparv. Vana maja ... see aga seisab hallina ja veidi väsinuna parginurgas edasi. Aknasilmad vaatavad taevaranna poole. Eks vana maja teab, et on ka neid hooneid, mis 200’st kauemgi kestnud. Ja ka neid, mis kiireminigi kadunud. Annaks vaid taevas, et need praegused asukad oma kakelungi käigus maja päris ära ei lammutaks.
---

pilt võetud siit. Igasugused seosed ja sarnasused on juhuslikud ning peegeldavad ainult lugeja enda rikutust.