Isikustamine = tülikiskumine

„Jüri andis Marile peksa“ või „peretüli käigus kasutati vägivalda“ - kas pole erinevad sõnumid? Esimese lugemise järel kerkib lugejas raev „no küll see Jüri on ikka tõbras, oleks talle endale vaja peksa anda!“. Teise järel tekib arusaam, et selles perekonnas on probleem, millega tuleb tegeleda.

Ja nüüd kaks teemat, millest ma tahtsin tegelikult rääkida.

1- Peaminister ja teadusnõukogu. Õhk on paks süüdistustest, et mis juhtus, miks ikkagi vana ei sobinud ja miks uue nõukogu juht vaikib, kas kõik on tsenseeritud/parteiseeritud jne. Peamine ikka, et kes on süüdi?!

Kriisijuhtimises on üks lihtne reegel – räägib üks inimene. Ühe hääle ja näoga väljastatakse üks sõnum, selleks et oleks võimalikult vähe valestimõistmise võimalusi. Valesti mõistetakse niikuinii ja tihti pahatahtlikult, kuid üks kõneisik vähendab segadust ning sellest sündivat ärevust stiilis „aga kui jutud on erinevad, siis mis on tegelik olukord, mis nad varjavad ja miks valetavad?“

See ongi ainumas põhjus, miks meie igal asutusel on olemas pressiesindaja ning küsimusi-vastuseid kooskõlastatakse. Eesti-suguses pisiühiskonnas saaks loomulikult ajakirjanik läbi helistada kõik asjapulgad ja saaks 26 eri kommentaari-sõnumit, aga nii ei tohi. Eriti kriisiolukorras.

Seega – räägib peaminister, sest tema vastutab. Punkt. Üleüldse pole oluline, mis on teadusnõukogu juhi või peaministri nimi, sugu, parteiline kuuluvus, välimus või muud isikuomadused. Sõnast ÜLEÜLDSE pole olulised!

2- Peaminister ja elektrihind. Suurel osal headest kaasmaalastest on rahakotis valus, see on arusaadav. Sama arusaadav nagu inimlik soov vaadata ümberringi, otsides süüd ... väljaspool ennast. Sest süü asub alati kuskil mujal, mitte minus, onju.

Börs on teatud mõttes hasartmäng. Ühel hetkel oled plussis, siis jälle kaotad. Siduda oma rahakott hasartmänguga on nagu ... noh ma ei hakka kunstilisi võrdlusi tooma, ütlen vaid et see pole kõige parem mõte.

Kuni see hasartmäng (mille sisu ei ole mänguritele arusaadav ega ammugi mitte nende poolt kontrollitav) kulgeb hästi, ei täna keegi kasiinopidajat. Kui läheb halvasti, siis on süüdi kogu maailm, aga mitte mängur.

Kas peaminister on süüdi, et tarbijatel võimaldati sellisel moel end pista stepslit pidi börsi külge? Nii ja naa. Aga siis tulebki arutada selle süsteemi üle, mitte peaministri isikut, tema empaatiavõimet ja muid isikuomadusi.

Kokkuvõtvalt – rääkida tuleb põhimõtetest, probleemidest ja nende võimalikest lahendustest, mitte isikutest. Proovige nädal aega mitte nimetada ühegi eesti poliitiku või ametniku nime, rääkida objektiivselt asjadest, mitte subjektiivselt inimestest. Vaadake, kas hakkab kergem?

Mis on siis loo moraal? Kui me soovime tuua kõik meid jälle kokku, nagu sooviti ühes aastavahetuse kõnes, siis mõtleme, mida me teeme. Kas arutame ühiseid probleeme ja nende lahendeid või kisume tüli. 

---

Joonealuse märkusena: mul endal on antud kontekstis siiralt savi, mis on peaministi nimi või mis erakonnast ta on. Ma pole seotud ühegi parteiga ega kuulu riigieelarveliste toiduahelate külge.

---

pilt võetud siit