Vahelerääkimise kultuur

Natukese moodsat meediasoigu. Ei mitte sel teemal, et keski on kuskile kaldu. Ja kindlasti ei nimeta ma nimesid, sest mitte need pole olulised. Oluline on osa meie meediakultuurist. Või siis kultuuritusest, kui soovite.

On üks raadiosaade, mida ma ei suuda kuulata. Selle kaks saatejuhti on nii kenasti vastandlikud, kui üldse olla saab. Vanem, aeglasem ja soliidsem härrasmees ja noorem ning nugisena terav noorem kolleeg.

Sääraste vastandite peal elab kogu kergema otsa meelelahutus, kus pool huumorist on juba visuaalis kinni. Pat ja Patasson, kui soovite: pikk, kõhn ja viril ühelt poolt; lühike, paks ja elurõõmus teiselt poolt.

Ah ja Oh, kui soovite. Piip ja Tuut. Kaunitar ja Koletis. Kalle Kantpüks ja siis see teine.

Lühidalt - säherdune kaksikjaotus on intuitiivselt arusaadav, konflikt kenasti algusest peale sisse kirjutatud ning publiku tähelepanu seega juba saavutatud. Võta aga popkorn lähemalt ja naudi lihtsavõitu mängu.

Ka täna viisin enda peal läbi selle inimkatse. Et noh kas ma suudan selle tunniajase saate välja kannatada. Ei suutnud. Teemad, mis alguses välja hõigati, olid ju kõik väärikad ja mõistlike inimeste arutlust on alati hea kuulata.

Seda saadet ma aga kuulata ei suuda, sest täiesti automaatselt lendab käsi raadinupu juurde ja vaigistab selle agressiooni. Justnimelt agressiooni, sest teisiti mu alateadvus seda ei tunneta.

Vaevalt on vanem härrasmees hakanud oma sõnu aegamisi lauale seadma, väärikalt nagu vana kullakaupmees laotab kunde ette sõrmuseid, kui noor nugis lõikab vahele. Jeerum. Ja jälle. Ja jälle. See on lihtsalt torkav. Verbaalselt agressiivne. Ebaviisakas. Saatest saatesse korduv.

Ma saan aru, et on olemas nö terava intervjuu formaat. Hard Talk, või kuidas iganes seda nimetatakse. Kuri-ajakirjaniku kohustus ongi selles peatada intervjueeritav, kui too hakkab plämama või teemat vahetama. Kuid seda on enamasti valus vaadata, sest agressioon pole kunagi ilus.

Olemas on ka see teleformaat, kus ühte teemat aetakse teadlikult arutama rohkem inimesi kui mõistlik ning nood hakkavad juba alateadlikult agressiivselt käituma, et saaks oma mõtte välja öelda ennem kui keegi sekkub. Ka seda on neetult valus vaadata, see kärsitu kurjus nakatab.

Siiani on eesti meediaruum olnud sellest vahelerääkimise kultuurist enamasti vaba. Üksikud erandid pigem rõhutavad üldist rahumeelse arutlemise hillitsetud ilu ja väärikust. Annaks taevas, et see vahelerääkimise kultuur(itus) ei muutuks domineerivaks.
---
pilt võetud siit