Sõnasõjast ja sõjasõnast

Veidi erandlikult selle formaadi jaoks annan ühe lugemissoovituse neile, keda huvitab välis- ja julgeolekupoliitika üks kitsas, kuid seda põnevam aspekt: informatsiooniline julgeolek, infosõda, mõjutustegevus jne.

Eestikeelseid materjale sel teemal ei ilmu just liiga palju, sestap on iga palake seda mälumisväärsem. Kurguhaigusena kõlava lühendiga asutis nimega KVÜÕA andis välja oma järjekordse kogumiku seeriast "Sõjateadlane", mis pakub huvi ka mitte-militaristidele.

Ehkki kogumiku peamine sihik on uurida Venemaa ühe kõmiseivama suurõppuse ZAPAD 2017 infosõjalisi aspekte, on sihik siiski veidi universaalsem - vaadelda informatsioonilise-, psühholoogilise- jm mõjutustegevuse tahke, millest ei jää mõjutamata ka need inimesed, kes kahe käega vehkima hakkavad ja väidavad, et nemad poliitikast ei huvitu ning neid kõik see propaganda ei puuduta. Puudutab ikka küll, lihtsalt seesinased isendid ei saa isegi aru, et neid mõjutatakse ning sedavõrra vähem suudavad nad midagi selles osas ette võtta. Parafraseerides üht tuntud ütlust sedastan: "Parim ja edukaim mõjutusoperatsioon on see, mida mõjutatu isegi tähele ei pane".

Teen siinkohal kaks esiletõstet.

Esiteks Ivo Juurvee tekst "Venemaa eriteenistuste rollist informatsioonilises mõjutustegevuses: mis on teada, mida on alust arvata ja mida võib oletada?" (lk 86-102). Vaadeldes ja võrreldes Venemaa mõjusõdurite kohta teadaolevaid infokillukesi, teeb autor ühe lihtsa, aga oma nö turvalisuses kainestava üldistuse: ehkki mõjutustegevuse vahendid on tänapäevases infotehnoloogilises maailmas muutunud ning seeläbi mõjutustegevus justkui ähmastunud, pole kuhugi kadunud vanad head mõjuagendid. Ja pole üldse vahet, kas nad teevad oma tööd teadlikult värvatute ja selle eest palka saavate teglastena või nö usaldusisikute ehk nn kasulike idiootidena. Mõjuagendid olid ja on ja ilmselt ka jäävad meie kõrvale.

Teiseks Andreas Ventseli "Sõnalahingud" (lk 234-242). Kahte raamatut analüüsivast tekstist tõstan omakorda välja järgmise: "Üleilmastunud ja võrgustunud maailmas on sõja kvantitatiivne ulatus toonud kaasa ka muutuse sõja kvaliteedis. Igaüks võib olla infosõja ohver ja ühtlasi infosõdur, samuti saab täita mõlemat rolli, mida võib teha ilma ise seda teadmata. Inimesed jagavad veebis põnevaid ja intrigeerivaid, kuid kahtlase väärtusega infokilde, aga nende ajendeid ei saa kaugeltki taandada õelatele kavatsustele või soovile uudist vaadanute hulka kasvatada. Enamasti tulevad mängu meelelahutuslikud aspektid ja kogukondliku kuuluvuse markeerimine. Kulutulena levivate uudiste ärakasutamine on erinevates infooperatsioonides aga tavapraktika, sest kui (vale)uudis on juba rahvamassideni jõudnud, on selle ümberlükkamisel hiljem väike mõju."

Mis siis on nende kahe esiletõste ühisosa, nö selle loo moraal? Aga see, et infosõjas osaleme me moel või teisel kõik. Olgu siis eituse, passivseks publikuks olemise või aktiivse kaasalöömise kaudu. Ainuke meetod vältida selles mõjutustegevuste virrvarris olla ärakasutatav oinas (nt kirudes stiilis "kõik need seal Toompeal on pätid") on mõelda ja tegutseda argumenteeritult, niivõrd ratsionaalselt kui see inimlooma jaoks üldse mõeldav on.

Ehk siis veelgi lühemalt: ennem kui midagi ütled, mõtle!
---
PS - ärgu siinkohal solvugu teised sellesse kogumiku panustajad, kõiki refereerides muutuksin ise loetamatuks :)