Halvasti on hästi

Mäletad, kuidas sa eile klikkasid uudis-voos pealkirjale, mis lausa kõditas sinus midagi? Oli see uudishimu? Klatšijanu? Ära muretse, sa oled normaalne!

On olemas päris-ajakirjandus ja siis on olemas klikimeedia. Vahetegemine ei käi mitte ilmumise formaadi, vaid eesmärgi põhjal. Ei ole mitte mingit alust väita, et paberil ilmub puhas kuld ja veebis ainult sula saast.

Mõlemad meediavormid eeldavad, et lugeja suhtub ilmunusse sama tõsiselt kui üllitaja. Pärismeedia uurib, vaeb ja vaevleb teksti kallal, saavutamaks sisutihedust. Klikimeedia jaoks on sisu kõrvaline, sest müüb pealkiri koos pildiga.

Mitte midagi pole teha, tähelepanu tõmbab negatiiv. See on kuskil selja-aju tasandil olev instinkt, et ohuga tuleb tegeleda kõigepealt, see tagab eluspüsi. Positiiviga ehk nt toiduküllusega saab hiljem tegeleda, kui head ajad lubavad kasutad varusid liigi jätkamisele.

Negatiivne enesemääratlemine toimib alati hõlpsamalt, hõlpsam on end määratleda läbi selle, kes me ei ole, kui see, kes me ei ole. Uudis maavärina või kahepäise vasika kohta müüb, ilus ilm ja normaalne järeltulija ei ületa uudisekünnist. See pole „kaasaegne väärastumus“. Asjaolu, et teie lähikondse süda seiskus, on kõneväärne. Kui ta jätkab hingamist ja tuksumist – no mis uudis see nüüd siis on?

Öelda et eesti meedia on kuidagi eriti kehv, kollane või „müüdav“ tähendab seda et ütleja lihtsalt väga ei tea, mis toimub mujal.

Aga jätame nüüd kõrvale selle sissejuhatuse ja räägime asjast endast. Käisin hiljuti Riigikogus kõnet ütlemas ja hiljem ka kohalikus sööklas einetamas. Kuna viimaste kohta kirjutatud ülevaade sai negatiivne, siis ärkas ka muidu vägagi tõsiseltvõetava Postimehe online-toimetus.

„Ohhoo, keegi ütles midagi halvasti Riigikogu kontekstis, see peaks ju klikke tooma küll!“ – ilmselt selline mõttejada käis läbi klikikorjaja pea. Ja see pole üldse oluline, et jutt käis supiportsu üle. Negatiivne + Riigikogu = müüdud!

Nende palve peale tekst taaspublitseerida palusin ma ainult: „Kuna minu meelest on väär juhtida tähelepanu ainult negatiivile, siis olen selle teksti avaldamisega nõus juhul kui avaldate ka mõne positiivse näite, nt ...“ ja tõin vastavad viited.

Eestikeelne PM tegigi palutut, avaldades nii halva kui hea. Kuid siis lõi venekeelne Postimees klirinal läbi minu jaoks halva meedia klaaspõranda. See pealkiri, mille nad sünnitasid, on suisa šedööver.

„Известный политолог не доел борщ в столовой Рийгикогу“ (tuntud politoloog ei söönud lõpuni oma borši Riigikogu sööklas). Kõigevägevama nimel – miks see peaks kellelegi korda minema, kui isegi nt president jätab pool portsu taldrikule? „Rooma paavst jättis pool tassi kohvi järele“ ... kas sellel on siis uudisväärtust?

Aga konks on asja visuaalses vormistuses. Põhipealkirja kõrval on midagi kirjas punases kirjas – see paelub pilku ning on NEGATIIVNE! Ja sellega saavutatakse tähelepanu, klikke ja kommentaare.

Kokkuvõtteks – online-meedia ehk nn klikimeedia jaoks töötab valem: halvasti on hästi. Ma saan suurpäraselt aru, miks meediakontsernid seda moolokit söödavad. Klikke on vaja reklaami müümiseks. Aga meie kõigi vaimse tervise huvides – kui näete negatiivse alatooniga online-uudist, jätke oma klikk sellele andmata, eks!