The Death Of Stalin. A Comedy Of Terrors

Ma saan nüüd üsna hästi aru, miks Venemaal ei lubata selle filmi näitamist. Siin deheroiseeritakse kõik see, mis hoiab koos nõukogude müüti. Näidatakse loomalikku hirmu, tülgastavat selgrootust, tipptasemel reeturlikkust, võigast ja äärmuseni dehumaniseerunud vägaivalla-aparaati, mis hävitas valimatult kõiki. Eelkõige hävitas, vägistas ja tõurastas selle aparaadi enda liikmeid.

Kas tegu on komöödiaga? Oi ausalt ma ei tea. Kohati leidub siin täiesti Monty Python tasemel momente, kohati ka madalama taseme ja veidi kistud nalju. Kuid ma arvan, et see on üks paremaid võtmeid, milles käsitleda inimese ja totaalse võimu suhet.

Ehkki film rääkis enam-vähem ajastu- ja faktitruult Stalini surmast ja sellele järgnenud võimuvõitlusest, oli see tegelikult absoluutse üldistustasemega. Mis juhtub näiliselt tsiviliseeritud ja pindmiselt kaastundevõimelise inimesega, kui ta satub olukorda, kus sinu ellujäämist ei garanteeri mitte miski ning lähim võitluskaaslane on valmis koheselt reetma, jäämaks ise veel viieks minutiks ellu.

See on film nõukogude korra kõige rõlgemast, elajalikumast näost. Ja ma saan aru, miks nõukogude inimesed ei suudaks seda vaadata, ilma tunnistamata endale, et suuresti on ellu jäänud ja end veteranidena esitlenud timukad, mitte ohvrid. Neile veteranidele ja verest ning väljaheidetest nõrguvale pärandile on aga üles ehitatud tänase Venemaa lugu. Seega – kui mind tabaks selline kuri saatus ja ma peaks kaitsma Kremli tänast hiilgust – pole üldse kindel, kas ma ise lubaks oma alamail seda filmi vaadata.