Heategevuse haavad

Minu akende all on üks põõsamoodi puu, mis räägib igal talvel ühe loo. Ta räägib seda vaid ühele inimesele, sest ainult mina oskan seda kuulata.

Talvel lindude söötmine on minu jaoks midagi rituaalset. Kui linnumajake jääb välja riputamata, siis oleks kuskil minus nagu mingi tühimik. Aga nii umbes kümme aastat tagasi otsustasin, et ei hakka majakesega jändama, raputan seemned otse põõsa alla. Et nagu looduslikum värk või nii ja linnukestel ka mõnusam kohe kaitsvate okste vahele siutsatada.

Ei noh, ilus vaatepilt sai sellest küll. Juhtus sihuke lumisem talv olema, kõikvõimalikke sulepalle jagus linnamajade vahele hulganisti ning põõsas kihas, säutsus ja sidises rõõmsalt. Kilone seemnekott pandi mõnikord ühe napi talvepäevaga nahka.

Aga kevade saabudes panin ma tähele, et puukese üks külg valendab kuidagi imelikult. Seesama minupoolne külg, mille alla ma seemneid talvel siputasin. Alul mõtlesin, et ju see toitumise teise otsa tulemus ole, millega rõõmsad söömalised on toidulaua ära märgistanud. Kui aga kevadel hakkasid põõsa ülejäänud oksad haljendama, siis jäi see külg ikka valgeks ning läksin asja lähemalt uurima.

Alguses vaikse üllatusega, edasi aga juba kahetsustunde-seguse kurbusega vaatlesin neid oksakesi. Iga pikk ja veidi väänlev haru meenutas paljaksnäritud skeletti. Imearmsad sulelised olid need oksad oma tibatillukeste küünistega koorest lagedaks teinud nagu hundikari talvise põdrakorjuse. Külmahabras puukoor oksakestel ei pidanud tema külge tuhandeid ja tuhandeid korda kinnituvate koivakeste täketele vastu.

Nüüd on sellest korrast mööda palju lumesid. Lehtedeta auk eksootilise põõsaspuu küljel jääb suviti järjest väiksemaks. Enamik kooreta jäänud oksi on ammu ära kuivanud ja küljest langenud. Kuid täna hommikul aknast vaadates nägin ma neid jälle. Minu kunagise heategevuse valgeid ja luidraid jälgi.

---

pilt võetud siit