Mitte kunagi. Mitte kuhugi!

Tallinn-Tartu buss peatub lennujaamas. Kalbes külmas Eestis ronib bussi peale päikesest veel soe perekond. Isa-Ema ja antud loo peategelane - kena päikesepleekinud juustega Laps. Noh nii koolieelik või kuhugi sinnakanti marakratt.

Suuremad reisikompsud topiti küll mõistagi bussi kõhtu, kuid kaasa võetud käsipagasi hulgast kougitakse välja arvuti. Kolm reisiselli hakkavad mõnuledes äsja lõppenud reisi pilte sirvima, neid pikast sõidust veidi roidunult, kuid rahulolevalt kommenteerides. Ikka sinine bassein siin ja mererannapilt seal, enamikel piltidel keskeks tegelaseks seesama Laps. Rahulolev. Jäätisega ja ilma. Ujumisrõngaga või limpsipudeliga. Sihuke kehastunud puhkus. Seline keskmisest jõukam puhkus.

Korraga saabub mõnulemisse katkestus. Selle reisi pildid saavad läbi ning ekraanil on mingi teise reisi pildid. Isa ja Ema jätkavad omavahel vaikselt muljetamist, aga Laps läheb pingesse nagu hani enne äikesetormi. Kael pikaksvenitatud, vahib ta ekraani ja küsib et mis pildid ja miks Mind nendel piltidel pole?

Ema-Isa seletama: oi see oli üks teine kord. Ammu-ammu. Sina olid siis veel nii tilluke, et me ei saanud sind kaasa võtta. 

Lapse sarnasus hanega suureneb veelgi. Nüüd juba riiaka hanega. Käed lendavad kaarega rinnale risti. Kulmud lähevad rulli nagu kõuepilved. Huuled venivad meetripikkusteks pardinokkadeks, mille vahelt tuleb hääl, täis kogu maailma solvumust: "Teie käite muudkui reisimas, mind aga kaasa ei võta. Mitte kunagi. Mitte kuhugi!"

Pahane pomin, milles kordusid sõnad "mitte kunagi ja mitte kuhugi" nii umbes paarkümmend korda, suikusid aga peatselt. Väike väsinud reisija jäi magama, nähes ilmselt liivaranda, mis paikneb kuskil seal, kuhu teda mitte kunagi ei võeta.

---

illustreeriv pilt võetud siit