Minu meediatarbimine: väike seletuskiri
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et helistas müügimees. Keskmisest parem. Mitte kiirvadistaja ja juhmiksrääkija. Mitte läbematu oma toote tutvustaja, vaid küsija, et kas ja kuivõrd ma seda võiksin tahta tarbida. Oskas oma esimesed laused nii hästi vormistada, et pidasin vajalikuks mitte kohe kõne keeldumisega lõpetada, vaid põhjendada, miks ma seda toodet ei vaja. Mees sai aru ja lõpetas ise. Viisakalt. Minul aga jäi veidi kripeldama, et miks ja kuidas ma ära ütlesin. Pisut läbimõtlematult ja konarliku sõnastusega. Nüüd siis kirjutan lahti. Iseenda jaoks eelkõige. Müügiobjektiks oli üks kohalik meediatoode. No ajaleht noh. Ja küsimus, et kas ja mil määral ma seda loen. Vastasin, et üliharva. Et minu meediatarbimine on mujal ja muudel teemadel. Sellega see siis lõppeski. Siivsalt ja mõistvalt kummaltki poolt. Aga ikkagi – miks? Asi pole selles, et eesti meedia on halb või puudulik või kallutatud. See kõik on jura. Ta on lihtsalt selline meie enda nägu. Noh...