Posts

Facebook kui turuväljak, mis on muutumas kurjaks

Image
Facebooki järjest jaburamaks muutuv keeldude ja piirangute, käskude ja karistuste kaootiline rägastik muudab nõutuks. Ühest küljest võib muidugi öelda, et tegu on kõigest ühe sotsiaalmeedia platvormiga, kui see ei meeldi, siis ära kasuta seda! Seda enam, et tegu on nö tasuta meediumiga, mis on vaba oma reeglite määramises. Kui ei meeldi, siis mine ära. Teisalt on aga tegu siiski suurima meediumiga omas valdkonnas, milles ka meie kasutajaid on enam kui tosina aasta sees mugavalt tundnud, jagades kassipilte, reisimuljeid ja hoides üleval suhteid kaugelt rohkemate inimestega, kui nad muidu iial suudaks. Kujutage ette endale sellist keskmist linnakest, mille keskpuktinks on kujunenud turuplats, kus mitte ainult ei kaubelda vaid suheldakse, loetakse kuulutustahvlilt uudiseid ja kuulatakse maitsvaid kuulujutte. Ja nüüd avastavad need head linlased aeg-ajalt, et turuväravad on kas lukus või ümber tõstetud, putkad ilma ette hoiatamata maha lammutatud ja turukordnikule on antud vaba voli oma su

Karistussõnastik

„Eestis valitseb ammu küprok!“, „Me oleme libisemas laktoosi!“ „Need seal Toompeal on kõik kandlekalead!“ Et ühest küljest on olemas oskussõnastik. Erialaste mõistete kogum, mida vastava valdkonna spetsialistid pruugivad, seejuures tihtipeale täsustades, et „selle all ma pean silmas seda ja toda“, sest teavad, et alati on olemas tõlgendusvõimalused. Ja teisest küljest on olemas karistus. Erakordne ja veider piinamisvõte, mida tajuvad needsamad spetsialistid, kuuldes kuidas oskussõnu väärkasutatakse. Ma võin vaid kujutada ette neid pisaraid, mida valavad meedikud, kuuldes kaaskodanike arutelusid meditsiini teemal. Või arhitektide/disainerite kannatusi, kuulates klientide kommentaare. Automehhaanikute allasurutud ohkeid, kui tehnikakauge kunde üritab seletada, mis massinaga valesti on. Igal erialal on oma siseringi naljad, mida tehakse kõrvalseisjate arvel, teemaks viimaste ignorantsus ja sellega kaasnev enesekindlus. Meid ümbritseb pilvede kaupa võõr- ja väärsõnu, mille kasutami

Kogu tõde Venemaast

Eilse lühikese taksosõidu ajal sain teada tõe. Putin on Lääne agent, kes üritab Venemaad aeglaselt lammutada, selleks et Lääs saaks Venemaa tükkhaaval endale allutada Venekeelne taksojuht tundis mu hääle ära ja küsis, et kas me saaks rääkida hästi olulisel teemal - Venemaa tuleviku teemal. Et Lääs olla nüüd võtnud tõsiselt käsile Venemaa tükeldamise ning selleks pannud pukki Putini. Nii nagu NSVL lagundamiseks pandi pukki Gorbatšov. Mehel olla kindlaid tõendeid selle kohta - ta olla oma silmaga näinud, kuidas Putin oli osaledes Gorbatšovi matustel viimasele au andnud. Nii nagu fašistid annavad au Hitlerile, reeturid reeturitele ja geid geidele. Kui ma siis üritasin vastu vaielda, et Gorbatšov üritas NSVL mitte lammutada, vaid päästa ... ehkki selle päästmise läigus NSVL lagunes, nägin sohvri silmis kahtlustavat pilku.   Kui väitsin, et ka Putin pole endale püstitanud ülesannet Venemaad lammutada, vaid asuda maid juurde koguma, kahtlus süvenes Kui küsisin, et aga kui Lääs soovib Venemaa

Puupliidipuljong

Image
Alguses on puljong. Sest vaata kui sul on olemas hea puljong, siis see võrdub juba poole võiduga. Vahet pole, kas plaanid teha suppi või kastet. Või kui sa isegi midagi muud ei oska/viitsi teha, siis ka pelmeenide või kiirnuudlite keetmisel on hea puljongi lisamine keeduvette kõvasti abiks. Umbes nii nagu raamatulugemisel on laualambist kõvasti abi. Saab ka ilma, aga valguse käes lugeda on etem. Aga selleks et oleks puljong, on vaja pliiti. Soovitavalt puudega köetavat pliiti. Sest puljong, mu noored sõbrad, tahab keeda kaua. No aga kesse tänapäeval tahab elektrit või gaasi pikalt huugada lasta, eksole. Hinnad hammustavad nagu Leenin mausoleumis. Mitte et see topis hammustaks, aga teadmine, et seltsimees peab siiani klaasi all külmetama ilma riikliku matuseta. Puupliit aga täidab korraga kolm ülesannet ära – kütab köögi ja koridorid soojaks, keedab puljongi valmis ning pakub tullevaatamiseteenust. Ja kui pliidiplaat on juba tuline ning puljonks keemas, siis saab ka muud toidud tehtud.

Kes on majas peremees

Image
Laupäeva õhtu. Joviaalses tujus seltskond. Kohalviibiv Venemaalt pagenud lauakaaslane purtsatab: „kes on majas peremees?“ ja saabub kohmetu vaikus, kus ülejäänud üritavad maha vaadates ja naeratades varjata kohmetust. Kes on majas peremees . Njah. Kuidas saabki Venemaa olla mitte-impeerium, kui selle asukad jätkavad isegi peale pagemist selle küsimuse esitamist. Et „ Ты чей холоп будешь? “ (kelle alluvuses/omandis sa oled?). See maailm on hierarhiline. Kas sina või sind. Kes on majas peremees . Kas pole just see küsimus, mida üritab Venemaa lahendada Ukrainas? Et kas Moskval on õigus istuda Kiievile pähe ja sundida oma elukorraldust ümber vaatama. Et „mis õigusega naaber otsustab olla iseseisev?“ Kes on majas peremees . Ja korraga saab selgeks, kui sügavas vastuolus on needsamad paljuräägitud euroopalikud väärtused ja Russkii Mir. Euroopalikus kultuuriruumis vähemalt üritatakse rääkida võrdpartnerlusest ja individuaalsete valikute vabadusest. Ehkki siinsamas ruumis istuvad inimesed, ke

veteran-gopnik

Tartu, kesklinn, laupäeva õhtu. minu ees peatunud taksost astub välja lüheldane u 70-75 aastane tegelane, seljas erkpunased dressid. tossud ja siilipea lumivalged. kehakeelelt - gopnik: ettepoole kallutatud kõhn ülakeha, õlad kuketiibadena õieli, käed okstena harali, sõrmed lehvikus . taksost väljununa käratab ta juba sulgunud taksouksele vene keeles: "no davai, sõida nüüd ära!" kuna teekond on nüüd asetanud minu selle valgepäise gopniku ja tema sihiks oleva kasiinoukse vahele, siis fokuseerub punadressi joobnud silm minul ja suust tuleb jätkuvalt venekeelne krääksatus: "eee sina seal ... mis sa oled mingi professor või?". peale väikest pausi: "eesti professor!?" üritan edasi suunduda, pobisedes et ta ajab mind kellegagi segamini. punagopniku ähmane silm selgineb pooltooni võrra: "eee ... ma tean sind, sa annad raadio neljale kogu aeg intervjuusid!" aeglustan veidi sammu ja vastan väljasirutatud käepigistusele, samal ajal kuuldes: "aga mulle

"aga need riigid poleks ju elujõulised!"

käis siin mõni nädal tagasi mult intervjuud võtmas üks vene ajakirjanik. uusemigrant, kes oma koduriigis valitseva imperialistliku hulluse eest põgenenud. selge silmavaade, sirge selg ja arusaam maailmast enam-vähem adekvaatne. rääkides sellest, et mis on tema enda kodumaaga lahti, nõustus ta täiesti minu väitega, et diagnoosiks on "impeerium" ja kõik tüsistused / kaasnevad hädad on sellest põhihaigusest tulenevad. mõtlikul ilmel küsis ta: "aga mismoel siis saaks Venemaast normaalne riik?" loogiline mõttekäik, et kui impeerium = halb, siis peab Venemaa lakkama olemast impeerium, onju. ajakirjaniku silmis peegeldus segadus. rääkisin sellest et impeeriumid lakkavad olemast impeeriumid ainult ühte moodi - nad lagunevad. see muidugi ei ole igavese kestvusega lahendus, sest varem või hiljem tekivad niikuinii inimesed, kes hakkavad impeeriumit taga igatsema ja soovima killunenud alasid uuesti kokku liita. kui jõudsin sellesse kohta, et vene impeerium lakkab olemast siis,