Puupliidipuljong

Alguses on puljong. Sest vaata kui sul on olemas hea puljong, siis see võrdub juba poole võiduga. Vahet pole, kas plaanid teha suppi või kastet. Või kui sa isegi midagi muud ei oska/viitsi teha, siis ka pelmeenide või kiirnuudlite keetmisel on hea puljongi lisamine keeduvette kõvasti abiks. Umbes nii nagu raamatulugemisel on laualambist kõvasti abi. Saab ka ilma, aga valguse käes lugeda on etem.

Aga selleks et oleks puljong, on vaja pliiti. Soovitavalt puudega köetavat pliiti. Sest puljong, mu noored sõbrad, tahab keeda kaua. No aga kesse tänapäeval tahab elektrit või gaasi pikalt huugada lasta, eksole. Hinnad hammustavad nagu Leenin mausoleumis. Mitte et see topis hammustaks, aga teadmine, et seltsimees peab siiani klaasi all külmetama ilma riikliku matuseta.

Puupliit aga täidab korraga kolm ülesannet ära – kütab köögi ja koridorid soojaks, keedab puljongi valmis ning pakub tullevaatamiseteenust. Ja kui pliidiplaat on juba tuline ning puljonks keemas, siis saab ka muud toidud tehtud. Et kui sa poodi lähed, siis ühtlasi hüppad ju ka apteegist läbi. Loogiline? Loogiline! Ja sousti saab ka tehtud sama soojaga. Ning kartulid-kotletid praetud.

Nagu üks kamraad kord sõnastas – liha oskab iga loll küpsetada, aga katsu sa selline SOUST teha, mis mitte mingi suvaline soust pole. Kui te nüüd aru saate. Aga küll te saate.

Soust aga vajab head puljongit samamoodi nagu mina hommikul klaasikest teeseenejooki. Ja kohvi. Et organismus läheks käima. Minul, mitte soustil.

Einoh ega sousti või suppi võib ka ilma puljongita teha, lihtsa palja vee peal. Ja välja võib ka ilma püksata minna, lihtsalt palja peega. Aga tunnetus on teistsugune, onju? Eriti talvel, kui puupliit oluline on. Sest et suvel läheb meelest, nii pliit kui püksid. Need pikad ja villased. Seestpoolt karvased. Mitte säärekarvade mõttes.

Niisis kolm kasehalgu ja esimene lonks. Kohvi või kombutšat, ise vaatad, kummast alustad. Ja ega puljongi puhul on sama lugu. Mitte kase- või lepahalgude mõttes, vaid et millest keedad. Kondist või juurikast. Sibul, seller ja porgand peavad niikuinii olema. Aga edasi on vaba valik. Umbes nagu valimispäeval – et kas lähed valima või mitte.

Edasi on juba lihtne. Peaminister teeb oma tööd, pliit oma. Sina nokid nina ja vaatad tulle. Sest hommikul veel kõik teised magavad ja ei pea häbenema. Ninanokkimist, mitte ministrit. Seda eelmist. Naudid vaikust ja tulemühinat. Neid asju võib ju lõputult vaadata – teise inimese töötegemist, elavat tuld ja puljongi keemist.

Sest et võta kasvõi puljong munaga. Või pirukaga. Nagu omal ajal vanatädi matustel. Või onu pulmas, selles kolmandas pulmas, mis oli nagu päris. Aga ammu. Aeg läheb aga rõõmud jäävad. Lihtsad rõõmud. Puljong munaga on üks nendest.

Aga selleks peab olema pliit. See õige, see puupliit, mis teeb soojaks nii sinu kui puljongi ja isegi koridori kõige külmema nurga, mida vanasti sai külmkapi aseainena kasutada.

Väljas läheb valgeks, elamine soojaks, inimesed hakkavad ärkama. Lähen nüüd minagi. Aga teie mõelge.