veteran-gopnik

Tartu, kesklinn, laupäeva õhtu.

minu ees peatunud taksost astub välja lüheldane u 70-75 aastane tegelane, seljas erkpunased dressid. tossud ja siilipea lumivalged. kehakeelelt - gopnik: ettepoole kallutatud kõhn ülakeha, õlad kuketiibadena õieli, käed okstena harali, sõrmed lehvikus . taksost väljununa käratab ta juba sulgunud taksouksele vene keeles: "no davai, sõida nüüd ära!"

kuna teekond on nüüd asetanud minu selle valgepäise gopniku ja tema sihiks oleva kasiinoukse vahele, siis fokuseerub punadressi joobnud silm minul ja suust tuleb jätkuvalt venekeelne krääksatus: "eee sina seal ... mis sa oled mingi professor või?". peale väikest pausi: "eesti professor!?"

üritan edasi suunduda, pobisedes et ta ajab mind kellegagi segamini. punagopniku ähmane silm selgineb pooltooni võrra: "eee ... ma tean sind, sa annad raadio neljale kogu aeg intervjuusid!"

aeglustan veidi sammu ja vastan väljasirutatud käepigistusele, samal ajal kuuldes: "aga mulle ei meeldi, mida sa seal räägid!"

kehitan õlgu ja sean sammu edasi, kuid punavana üritab mind gopnikule omaste võtetega peatada, astudes mulle ette, haarates varrukast ja toksides sõrmedega mulle rindu.

seisatan, küsides valju ja selge hääälega: "сударь, а почему вы ко мне пристаёте?" (härra, miks te mind tülitate?)

taolisest pöördumisest hämmeldununa kukuvad käeoksad kahele poole laiali, kaineks kohmetunud silmad pärani jääb veteran-gopnik mind vahtima ... ja mina lahkun endises tempos häppeningiplatsilt, kuuldes selja taga üksikuid venekeelseid sõnu, mille väljatoomine paneks peenetundelisemad daamid punastama.

vot siis sellised kallid kaasmaalased, kes ilmselt autoroolis ja igavusest riigiraadiot kuulates on õppinud mind hääle järgi ära tundma. maailm on imeline ja inimesed imelisemadki veel.