"aga need riigid poleks ju elujõulised!"

käis siin mõni nädal tagasi mult intervjuud võtmas üks vene ajakirjanik. uusemigrant, kes oma koduriigis valitseva imperialistliku hulluse eest põgenenud. selge silmavaade, sirge selg ja arusaam maailmast enam-vähem adekvaatne.

rääkides sellest, et mis on tema enda kodumaaga lahti, nõustus ta täiesti minu väitega, et diagnoosiks on "impeerium" ja kõik tüsistused / kaasnevad hädad on sellest põhihaigusest tulenevad.
mõtlikul ilmel küsis ta: "aga mismoel siis saaks Venemaast normaalne riik?"

loogiline mõttekäik, et kui impeerium = halb, siis peab Venemaa lakkama olemast impeerium, onju. ajakirjaniku silmis peegeldus segadus.

rääkisin sellest et impeeriumid lakkavad olemast impeeriumid ainult ühte moodi - nad lagunevad. see muidugi ei ole igavese kestvusega lahendus, sest varem või hiljem tekivad niikuinii inimesed, kes hakkavad impeeriumit taga igatsema ja soovima killunenud alasid uuesti kokku liita.

kui jõudsin sellesse kohta, et vene impeerium lakkab olemast siis, kui selle asemele tekivad tinglikud Pihkva ja Novgorodi vabariigid, iseseisev Tatarstan jne, siis nägin et äsja impeeriumist põgenenud inimese silmist nõrguv hämmeldus ajab üle ääre.

"need riigid poleks ju eluvõimelised!" teatas pagenud ajakirjanik siira arusaamatusega!

"aga Eesti ja muude NSVL'ist eraldujate kohta öeldi ju sama nende poolt, kelle jaoks impeerium näis ainumõeldav eluvorm" - vastasin mehele otsa vaadates. jälgides kuidas mõne sekundiga käis seal silme taga hirmus tõtlik rehepeks. kus impeeriumi eest põgeneja sai aru, et impeerium istub tema sees edasi.
intervjuu hääbus, mõtlik mees kõndis minema. ma ei tea, et sellest oleks senikaua veel mingit lugu ilmunud.
---
miks ma sellest kõigest räägin? aga sellepärast, et seda meelelaadi kannavad endas väga palju rohkemad kui ainult see hiljuti Venemaalt lahkunud ajakirjanik.

seda kannavad endas ka need meie endi head kaasmaalased, kes huuli kõverdades ja puristades naeruks peavad Eesti iseseisvust, väites meid alluvat kellele iganes.

need, kes ei usu, et ukrainlased päriselt ise millegi eest või vastu võitlevad, rääkides ikka üle-mere juhistest.

need, kes iga maailma sündmuse taha joonistavad suuri konspiroloogilisi skeeme, suutmata uskuda et miski võiks juhtuda ilma suurriikide / korporatsioonide / vabamüürlaste / Sorose niididtõmbeta.

vot nii me elamegi, vabad inimesed, kelle südames ja alateadvuses elab impeerium