Pensionireformist. Topelt-diletandi arvamus
Tunnistan alustuseks ausalt ja avalikult, et ma ei tea sellest teemast suurt mitte midagi. Olen suisa kahekordselt teadmatu.
Esiteks, ma pole kopika eestki rahandus-spetsialist. Maksupoliitikast tean ainult nii palju, et mina pean makse maksma.
Teiseks, ma pole praeguse pensionireformi ümber käivat diskussiooni kuigivõrd jälginud. Nii et võib-olla ma kordan juba kellegi poolt välja-öeldud ja kellegi teise poolt ammu ümber lükatud argumente.
Pettuse hõng
Aga nii ehk naa on mul toimuvast üsna sant maitse suus. Minul kodanikuna, kes teab riigi toimimisest enam-vähem sama palju kui iga teine. Kellel on oma igapäevane elu elada ning asjad ajada ja enamiku riigi poolt tehtavast võtan vastu sellise enam-vähem usaldava kodanikuna. Sest et see on minu riik ja ma arvan enamasti, et küllap asjasse puutuvad ja ametisse seatud tegelased on oma ala spetsialistid ja teavad, mida teevad.
Nüüd aga tunnen, et pole selles usalduses enam nii kindel. Ja seepärast – ehkki ma olen endale sisepoliitika kommenteerimise üldiselt ära keelanud – tahan seekord sõna sekka öelda.
Minu meelest on planeeritaval pensionireformil küljes pettuse maik. Usalduse pettuse. Sotsiaalse lepingu rikkumise mõttes.
Sotsiaalse lepingu alus
Kodaniku ja riigi suhet kirjeldatakse enamasti nn sotsiaalse leppena. Et kodanik on riigile lojaalne selle eest, et ta saab vastu midagi. Nt turvatunnet.
Kodaniku seisukohalt taandub see enamasti maksude maksmisele. Lisaks ka ajateenistuse läbimine ja muud seadustega talle pandud koormised ja kohustused, aga eelkõige ikkagi maksud. Et kodanik maksab makse ja saab selle eest riigilt midagi vastu. Olgu selleks siis kas konkreetsed teenused hariduse ja esmatasandi meditsiini vms näol. Või siis sellised abstraktsemad asjad nagu turvatunne, lootus abile siis kui olud ja ajad on kehvemad.
Sellesama kodaniku seisukohalt kõige universaalsem tagasi-saamise ootuse vorm on pension. Sellega ei tasu ega tohi mängida, ei juurdepanemise ega äravõtmise mõttes. Ning oh üllatust, eriti äravõtmise vormis, sest igasugusest välja lubatud hüvest ilmajätmine mõjub pettusena.
Probleemi tunnistamisest
Ei, ma ei taha riigi eestkostet, nn nanny-state tasandil ülehoolitsemist. Aga ma tahan, et riik võtaks oma lubadusi tõsiselt. Ja suhtuks ka minusse kui kodanikku tõsiselt. Kui senine heaoluriiklik mudel ei ole enam jätkusuutlik ja varem on enda peale võetud liiga suuri kohustusi, siis palun seda niimoodi ka öelda. Ausalt ja avalikult tunnistada probleemi ja rääkida võimalikest lahendustest.
See jutt, et inimesed võivad ja oskavad ise oma rahasid paremini majandada ning ise oma sääste investeerida, mõjub selle pettuse eriti küünilise varjamisena. Vabandust, kui mitut inimest te teate oma lähikonnast, kes tegeleb teadliku ja eduka investeerimisega (mitte segamini ajada säästmisega)?
Puht intuitiivselt oletan et selliseid finants-kunstnikke on ehk 5% elanikkonnast? Noh umbes nii nagu igasuguseid teisi andekaid spetsialiste ükskõik mis valdkonnast, alates muusikutest ja lõpetades autojuhtimisega.
Lõpetuseks kordan – see on diletandi arvamus. Aga minu kui oma riiki hindava kodaniku jaoks on kurb näha, et seesama riik üritab mind tüssata. St alguses midagi lubada ja siis seda lubatut mitte enam teha, ajades mingit väheusutavat häma.
---
Comments
Post a Comment